Kuu: juuli 2014

Eile tegime vaatamata kuumale ilmale ühe Lääne-Virumaa tuuri. Või võib-olla just kuuma ilma tõttu, sest autos on meeldivam istuda kui õues olla.

Alustasime oma avastusretke Emumäelt. Seal on päris huvitav puukujude rada ning mäe otsas vaatetorn. Vaatetorni külastamise eest küsiti täikasvanult 80 senti. Täitsa huvitav, kas see vallal tegelikult ka ära tasub või läheb pileteid müünud naisterahva palk kallimaks. Mingit eriliselt hingematvat vaadet torni otsast ei olnud, pigem selline tavaline ilus Eestimaa. Igatahes saame nüüd väita, et Pandivere kõrgustiku kõrgeima tipu vaatetornis on meil käidud. Emumägi (166,6 m merepinnast) on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Vaatetorn püstitati 1997. aastal arhitekt Tiit Hanseni projekti järgi. Hirmsasti tahaks soovitada, et seda võiks mingi käetoega täiustada. Oleks minusugustel aktiivsest puhkusest väsinud vanainimestel ka kergem.

Roigastest grillimaja

Emumäe valvur

Vaade Emumäe vaatetornist

Emumäe vaatetorn 21,5 m

Edasi viis tee meid Salla mõisa juurde. Selle peahoone pärineb tõenäoliselt 1770. aastatest. Praegu on seal Salla põhikool ja raamatukogu.

Salla mõisa peahoone

Salla mõisa kelder

Salla mõisa peahoone

Salla mõisa viinaait

Salla mõisa viinavabriku varemed

Salla mõisa meierei

Pärast Sallat võtsime suuna Simunale. Jalutasime sealses kirikuaias pisut ringi. See oli meeldivalt varjuline koht. Kiriku taga nägime väga huvitavaid varemeid, aknaraam oli rauast. Pärast mõnusat jalutuskäiku võtsime kohalikust poekesest jäätist ja jätkasime teed.

Simun vabadussõja mälestussammas

Simuna kirik

Simuna

Simuna

Simuna kirik

Simuna kirik

Simuna kirikuaia kabel

Järgmisena jõudsime Muuga mõisa (Münkenhof) juurde. Käisime siin mõned aastad tagasi ühel sügis-talvisel külmal päeval. Seega päris uus see koht meie jaoks polnud, kuid ikkagi oli ilusa suvise ilmaga meeldiv kõik uuesti üle vaadata. Väidetavalt on mõis saanud oma nime preestermunkadelt, sest kuulus keskajal Pirita kloostrile. Huvitava elemendina on säilinud mõisa kellatorn. Samuti olid meie jaoks väga huvitav karjakastelli varemed.

Muuga mõisa peahoone

Muuga mõisa väravaehitis

Muuga mõisa kellatorn

Muuga mõisa peahoone

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Muuga mõisa karjakastelli varemed

Toolse linnuse varemed:

Vanamõisa mõisahoone:

Teel koju võib näha tohutult ilusaid vaatepilte. Näiteks paks udu heinamaa kohal ja päike paistab selle peale või päikesekiired läbi udu või heinapallid udu sees või kuused uduvaibas või lugematuid teisi kombinatsioone loodusest, udust ja päikesest. Isegi kits jõudis auto nina eest nii lähedalt läbi joosta, et Jaan vandus, et nägi tema silmapõhju. Nagu tavaliselt, ei olnud meil fotoaparaati kaasas ja ma pidin oma telefoni käiku laskma:

Veetsime kaks päeva Cesises jalutades. Tegelikult käisime autoga remondis. Cesises asub automaatkäigukastide remonditehas Recro ja just seal meie autokene oligi. Meil endil oli samal ajal palju vaba aega, et jalgsi Cesist avastada. Päeval eriti palju ei jõudnud. Ma ei mäletagi, millal mul viimati selline väsimus oli nagu esmaspäeval Cesises. Jõudsime ju pühapäeva öösel alles Berliinist koju. Kõigepealt oli vaja Jussiga kõik paid-kallistused ja söötmised tagasi teha ja alles siis sai magama. Pühapäeval oli vaja muru niita ja lillepeenardes mütata ning õhtul veel jalgpalli MM-i finaali jälgida. Magama saime vist ühe paiku ja hommikul hakkasime poole viiest juba sõitma. Elu on vahel ikka väga kiire. Nii juhtuski, et lihtsalt uimasime Cesise pargist ja ootasime, et korterisse magama saaks. Täiesti ootamatult oli meie korter päris kesklinnas. Ma omast arust valisin sellise, mis oli Recrole kõige lähemal, aga muidugi linna pool, mitte linnast väljas. Kui kohale jõudsime, selgus, et meie korterist on vaid paar sammu linna keskväljakule või Jaani kiriku juurde või kasvõi ordulinnuse varemeteni. Pärast esimest und tegin linnakeses väikese jalutustiiru. Suurt ei saanud teha, sest Berliini jalutuskäigud olid veel jalgades.

Kui ma talvel lugesin, et Estonian Air avab suveks lennuliini Berliini, ei olnud muidugi enam vaja kaaluda, kuhu sel suvel reisida. Ma polnud juba vähemalt viis aastat Berliinis käinud ja ometi olin varem igal aastal vähemalt korra seal. Ostsin piletid juba veebruaris ära ja hakkasin elamist otsima.

Varem olen alati oma tuttava pere juures ööbinud, kuid kuna nad elavad äärelinnas, siis võtaks sealt linna jõudmine iga päev vähemalt tund aega, tagasi sama palju. Pealegi ei taha ju kellelegi tüliks ega koormaks olla. Seepärast valisin booking.com-i kaudu hoopis väikese korteri kesklinnas. Neue Grünstraße oli minu jaoks piisavalt kesklinn. Potsdami platsini oli neli peatust ja Alexini kaks – täiesti piisav. Korter ise oli pisem kui piltide järgi võinuks arvata. Fotograaf oli tasemel olnud. Meile piisas ka väikesest korterist. Nagu tavaliselt, valisin köögiga korteri, kuid ega me erilise kokkamiseni ei jõudnud. Jaan käis hommikuti pagariärist saiakesi toomas nagu Saksamaal sobilik ja päeval sõime kusagil väljas, õhtuti olime enamasti külas ja nii ei jäänudki söögitegemiseks aega. Köögis oli väike pliit ilma ahjuta ja kapi otsas ka mikrolaineahi. Selle kasutamine oli pisut keerukas, sest kapi otsas ei olnud pistikupea ja köögikapil omakorda ei olnud piisavalt ruumi. Teleriga oli meil ka pisut lahkarvamusi, see nimelt näitas ainult neid programme koos pildiga, mida ise paremaks pidas, teistest sai kas ainult häält kuulata või üldse mitte midagi. Aga see selleks, ega me sinna telerit vaatama läinud, kuigi jalgpalli poolfinaali oleks meeleldi näinud. Nüüd saime jalgpalli jälgida nii, et kui õuest kostus kisa, siis kontrollisime Postimehest, mis toimunud oli. Ka omapärane versioon.

Meie reis algas esmaspäeval. Jätsime jälle auto Tartusse ja sõitsime lennujaama hoopis bussiga. Kõik läks plaanipäraselt kuni selleni, et olime juba Berliinis, BerlinCard-id olid käes, istusime bussis ja hakkasin majutusasutusele helistama. Selgus, et mulle antud number ei ole kasutusel. Nägin juba vaimusilmas, kuidas me suvalise kalli hotelli uksetagust kraabime, et kuuse all ööbima ei peaks. Õnneks olin endale telefoni salvestanud ka booking.com-i äpi ja sain sealt õige telefoninumbri. Huh, kõik lahenes ilusti, leidsime oma korteri ilma edasiste probleemideta üles ja meid oodati seal juba.

Esimese päeva õhtuks ei olnud meil veel midagi konkreetset plaanis. Tegime esimese ringi supermarketisse ja seejärel suundusime Potsdami Platsile, et seal Panoramapunktist uuesti pilk linnale visata (lennukist oli ka päris hea vaade). Pärast jalutasime pisut sealkandis ringi ja siis läksime koju ära. Jõudsime ilusti enne vihma algust.

Vaade Panoramapunktist

Vaade Panoramapunktist

Vaade Panoramapunktist

Katused on rohelised

Sony Centeri katus ülevalt

Kunagi oli siin Berliini Müür

Teisipäeval seadsime algatuseks sammud Gedächtniskirche juurde. Ma tõesti ei tea miks, aga see kirik on minu jaoks alati kuidagi lummav olnud. Ma olen nõus aktsepteerima, et teiste jaoks on see lihtsalt mingi suvaline parandamata kirik. Kahjuks (või mõnes mõttes muidugi ka õnneks) renoveeriti parasjagu kirikut ja vaade ei olnud seepärast kõige ilusam.

Edasi suundusime Berliini loomaaeda. Sellesse õigesse, mis kesklinnas asub. Mulle meeldib seal, et paljude loomapuuride piirded on tehtud nii, et need ei jää üldse segama. Vahva on ka see, et on eraldi ööloomade maja, kus on pime. Meie ebaõnneks sattusime sinna samal ajal lärmavate lastega.

Pärast loomaaeda läksime Madame Tussauds vahakujude muuseumi, sest sinna olid meil pileti varem ära ostetud. Mingi kombiversioon AquaDomi ja Berlin Dungeoniga.

Teisipäeva õhtuks olime kokku leppinud külastuse Damiani juurde. Nii tore on üle pika aja vanu tuttavaid näha.

Gedächtniskirche

Weltkugelbrunnen

Gedächtniskirche

Zoo

Armastus

Boooring!

Mõni tamm elas juba enne seda kui Ameerika avastati

Kea

Karmiin-mesilasenäpp

Mälestus Knutist

A mis sa vahid?

Kolmapäevast kujunes tõeline akvaariumipäev. Kõigepealt käisime ära selles akvaariumis, mis asub loomaaia juures. Kalu oli seal igat masti, muid elukaid samuti. Et ikka liiga vähe kalu poleks nähtud, käisime ühe jutiga ära ka sellises kohas nagu Sealife ja AquaDom. Seal asub silindrikujuline akvaariumi, mille sees liigub lift. Eelmisest korrast oli mul sellest väga hea mälestus, kuid seekord tundus see kuidagi mannetu. Oma osa mängis vist asja juures ka see, et meiega samal ajal oli seal üks kolme lapsega eesti perekond. Neil ei olnud mingit probleemi Sealife’is käimisega, kuid selle lifti juures tehti neile selgeks, et nad on liiga vähe pileteid ostnud ja kogu perega nad lifti ei saa. No ma ei saa aru, miks seda siis varem ei märgatud ja miks nad üldse kalu vaatama lubati. Silmnähtavalt ärritunud ema võttis lõpuks kõige väiksema lapse ja astus eemale. Isa kahe vanema lapsega läks lifti. Kuigi see ju minusse ei puutunud, jättis sealse töötaja jäik suhtumine halva tunde hinge. Võib-olla oli tema päev tänu sellele korda läinud.

Istusime sealsamas mingisse Vietnami restorani maha ja sõime kõhu mõnuga täis. Väga mõnus maitseelamus oli. Seejärel suundusime Berlin Dungeosni otsima, sest esiteks oli see kohe lähedal ja teiseks olid meil ju piletid niikuinii olemas. Njaa, mis ma oskan kosta – see oli üks imelik koht. Üritas olla õudne ja naljakas, aga tegelikult ei saanud sellega hakkama. Võib-olla see sobiks tõesti kooliklassidele, sest tihti võeti keegi grupist nö show osaks. Klassikaaslastele võiks see ju naljakas olla. Meile aga jäi see lahjaks. Ei oska eriti kellelegi soovitada, pigem soovitaks eemale hoida.

Õhtul külastasime minu Berliini sõbrannat. Õhtu kokkuvõtteks võib öelda, et külastasime Saksamaal elavat leedu perekonda, kes pakkus meile türgi hõrgutisi.

Seedib oma lõunat

Neljapäeva hommikul võtsime suuna Potsdami.

Sadama-restoran

Teater

Flatowturm

Matrosenhaus

Kleines Schloss

Glienicke Brücke

Casino in Park Klein-Glienicke

Heilandskirche am Port von Sacrow

Heilandskirche am Port von Sacrow

Reede:

Laupäev: