Eile sõitsime lihtsalt NS Räpinasse. Ilm ei olnud küll kõige mõnusam st aknast vaadates oli ilus, aga õues oli kõle tuul. Teel Räpinasse tegime ühe väikese peatuse, sest tee ääres paistsid lahedad suured kivid. Arvatavasti pole suvel kõrge rohu ja suurte puulehtede ajal neid kive teelt lihtsalt nähagi.
Unistasime, et Räpinas peaks tänu aianduskoolile eriti ilus jalutada olema. Parkisime auto loomemaja ette ja jalutasime väikese ringi. Kõige huvitavam osa oli kollektsioonaiad. Sinna peame juba varsti tagasi minema, sest nägime seal sireleid, kuid nende õitsemiseni on veel pisut aega. Meil on endal kodus päris mitu erinevat sirelit, seepärast oleks põnev näha, milliseid veel olemas on. Praegu aga õitsesid peamiselt tulbid ja nartsissid. Mõned neist tekitasid täitsa kadedust, kuid olgem ausad, meil on ka veel kodus piisavalt oodata. Lihtsalt ilmad läksid praegu jahedaks ja päris iga päev hetkel uusi õisi ei avane.
Suvel National Geographicu aknaid otsides käisime ka Räpinas mõisa ümber jalutamas, kuid eriti kaugele parki tookord ei jõudnud. Nüüd tegime ringi ümber pargi. Leidsime ühe laheda puude paari. Vaatlesime neid päris pikalt, et mõista, kuidas nad niimoodi kasvanud on. Kena paviljon oli ka pargi servas. Paviljon ise on imekena, aga sealt mingit erilist vaadet küll ei avane. Paisjärve teisel kaldal asuvad pigem tagasihoidlikud majad. Natuke edasi oli küll ilus vaade kirikule, kuid paviljonist sinna ei näe.
Räpina mõis olevat asutatud Poola ajal 1582. aastal. Rootsi ajal kuulunud mõis algul von Oxenstjernadele ja hiljem von Wrangellidele. Mõishoone ise, mida nimetatakse Sillapää lossiks, on oma alguse saanud 1850. aastatel.
Aga ikkagi oli suht jahe ja kõle ja lõpuks pigem külm ja nii otsustasime pärast väikest peatust kodu poole tagasi keerata. Päris sama teed tagasi siiski ei tahtnud. Selle asemel valisin kiirelt Googli kaardilt järgmise sihtpunkti, milleks sai Rahumäe mõis. Me polnud veel Räpinast väljagi sõita jõudnud, kui teel jooksis meile vastu rebane. Ei, ta ei põgenenud meid nähes kõige nelja tuule poole. Vastupidi, jäi mulje, et see on täitsa normaalne, et tema seal kõnnib ja pigem imelik, et meie seal sõidame.
Rahumäe mõisa teeotsast suutsime kaks korda mööda sõita, sest see oli peaaegu olematu. Isegi õigel teel olles pures kogu aeg kahtlus ega me eksinud ole. Mõisahoone on räämas ja vajab palju hoolt ja tähelepanu. Loodame, et varsti see seda saab ka, sest ümberringi oli ehitusmaterjale sh näiteks katusekive. Räästa all olid väga huvitavad aknad. Maja tagant avanes ilus vaade Võhandu jõele. Kujutan ette, et mõisa akendest on vaade tõeliselt lummav.
Olime teel kodu poole kui järsku nägin autoaknast karja kaupa jalgu. Ei jõudnud neid kahjuks kokku lugeda, muidu oleks võinud kahega jagada ja oleks teada saanud, kui palju sookurgesid põllul oli. Igatahes olen ma täiesti veendunud, et sellist parve pole ma varem korraga näinud. Kurb, et meil õiget objektiivi kaasas ei olnud. Nüüd pidime oma 35 mm objektiiviga kurgi pildistama.
