Sel aastal sain oma sünnipäeva pidada kevadel. Ilm ei olnud küll soe, kuid muidu oli kõike: tuult, vihma, päikest. Üldse oli üks tore päev ja mul on hea meel, et olenemata sellest, et me mõnes mõttes pärapõrgus elame, leidus piisavalt neid, kes kohale tulid. Jaan tegi pärast kingitustest kokkuvõtte, et kohe näha, et tegemist pole linnamutiga, sellele poleks lilleseemneid ja -sibulaid kingitud. Ootan põnevusega aega, mil saab mullas sobrama hakata!
Pühapäeval võtsime hästi vaikselt ja rahulikult ega viitsinud isegi poodi minna, kuigi see oli algselt plaanis. Vabandust, kallid töökaaslased, aga te pidite jäänustega leppima. Nojah, nii hull see asi siiski ei olnud, lihtsalt kasutasime kodus leiduvad toiduained ära ja tööl said kõik kõhud täis.
Kolmapäeval tundus mulle ilm nii kevadine ja ilus, et võtsin kaks kevadist tööd ette. Pesin raamatukogu akna ära ja rohisin natuke. Heh, päris koomiline ikka mõelda, et 12. märts saab juba rohida. Maa oli küll väga märg, aga need vesiheinad ei andnud mulle seal tulpide vahel kuidagi rahu.
Ja mis sellest ilusast kevadest nüüdseks saanud on? Eile hommikul kuulsin akna taga mingit kobinat. Kui sinnapoole vaatasin, nägin ühte sinitihast aknaraamil vasakule ja paremale hüppamas ja sisse vaatamas otsekui tahaks öelda: “Lumi tuli maha! Kas sa ei näe? Lumi tuli maha! Anna süüa!” Minul läks muidugi süda haledaks ja viisin linnukestele seemneid. Pärast oli söögimajas sihuke laat, et kõrvatropid oleks toaski ära kulunud. Täna hommikul oli 8 kraadi külma, auto tuli lumest ja jääst puhtaks kraapida. Prrr! Tahaks talvelt küsida: “Kus sa enne olid?” Aitäh, aga nüüd tõesti enam ei soovi talve. Tahan kevadet.
