Meie selleaastased jõulud on olnud üks paras sõitmine. Esmaspäeval sõitsime Tallinna kontserdile, teisipäeval sõitsime koju tagasi, kolmapäeval sõitsime Tartusse ja siis sealt otse Jaani ema juurde ja pärast muidugi koju tagasi, neljapäeval ehk täna sõitsime minu vanemate juurde ja tagasi. Tuletasime eelmise aasta jõuluaega ka meelde. Siis me Jaani ema juures küll ei käinud, kuid selle asemel oli meil Stockholmi-reis. Küllap mõtlesime ka siis mingil hetkel, et oleme palju ringi sõitnud, kuid õnneks ununeb stressirikkam osa mõne aja pärast ja alles jäävad head mälestused.
Kui veel selle aasta jõule eelmise aasta jõuludega võrrelda, siis silmatorkavaim vahe on loomulikult lume puudumine. Seepärast ei ole ka tavapärast jõulutunnet. No mis jõulud need ikka rohelise muru ja vihmaga on?! Sel aastal sattusime 24. detsembril läbi Võnnu sõitma. Nii palju pargitud autosid ma pole vist veel Võnnus näinud. Kas tõesti kõik need inimesed läksid kirikusse jõulutunnet otsima? Või otsisid nad sealt midagi muud? Igatahes oleks täitsa huvitav seda kirikut ka seestpoolt näha. Usun, et see saab mingi hetk üle vaadatud.
Kuuske ei olnud meil toas ei eelmisel aastal ega ole ka sel aastal. Seekord me isegi mõtlesime sellele, kuid lõpuks jäi kuusk siiski toomata. Erinevatel põhjustel. Üks suuremaid ja aktiivsemaid põhjusi on Juss. Eelmisel aastal suutis ta uudishimust oma kulmu küünlatules ära kõrvetada. Poleks üldse imelik, kui ta kuuse lihtsalt pikali jookseks või üritaks selle otsa ronida. Meil kasvab maja ees kuusk, mis eelmisel aastal täitis edukalt jõulukuuse ülesandeid. Sel aastal pole ta pidanud tulesid kandma, kuid on ikkagi õige koha peal, et jõulukuuse eest olla.
Vahet ei olegi, kas jõulud on rohelised või sinised. Tegelikult on ikkagi kõige olulisem see, kuidas me ise end tunneme ja asju näeme. Lihtsalt naudime seda, et saame olla koos enda jaoks oluliste inimestega. Sõnu polegi vaja…