detsember 2013

Aasta lõpu eel

On 29. dets. 2013

Tegin täna aias väikese ringkäigu ning vaatasin üle, ega meil juhuslikult muru niita vaja ole. Muru kannatab veel ära. Priimulad ka ei õitse, aga kannikesi ja härjasilmi leidsin. Päris huvitav aeg!

Eile õhtul vaatasime filmi “Intouchables”, mis on eesti keeles huvitaval kombel saanud pealkirjaks “1+1”. Olin sellest filmist palju kuulnud ja seepärast kartsin pisut pettuda. Paljude asjadega on nii, et kui ootad midagi väga head, siis pärast on pettumus suur. Selles filmis küll pettuma ei pidanud. Teema oli iseenesest raske, aga seda oli osatud nii helgelt avada, et mul ei olnud kogu filmi jooksul kordagi ühtegi negatiivset emotsiooni.

Enne aasta lõppu on ühtpidi selline tunne, et vaba aega on palju ja kiiret pole kusagile kuid teistpidi on tunne, et kodusest seapesast tahaks mõistliku elamist leida. Kusagil selle kultuurkihi all peab see ju olema. Seepärast ole viimastel päevadel päris palju kraami sodiks nimetanud ja ära visanud. Mõnes mõttes on äraviskamine raske, kuid samas tekitab see hea tunde: olen jälle mingist ballastist lahti saanud. Eelmistest elanikest jäi meile tapeedi bordüüre. Korralikult pakendis asju on jällegi raske niisama ära visata. Siiani ma ei teadnud, mida nendega peale hakata, kuid eile ja täna katsin nendega pappkarpe. Ikka on ilusam, kui riisikarbi asemel vaatab riiulist vastu ilus kollane tulpidega karp.

Peale selle küpsetasin kooki ja Jaan tegi prae ning nii nautisimegi õhtul mõnusat söömaaega kahele.

Kertu

By Sille

On 28. dets. 2013

In Uncategorized

Eile õhtul vaatasime Ilmar Raagi filmi “Kertu”. Ma ei saa kõigi Raagi filmide kohta öelda, et need mulle meeldiksid, kuid “Kertu” oli hea. Mul on hea meel, et sellise rasketeemalise filmi lõpp oli positiivne. Tüüpiliselt eestlasliku raske filmi negatiivne lõpp oleks vist tõelise masenduse tekitanud. Nüüd aga jäi pärast hea tunne.

Jõulud

By Sille

On 26. dets. 2013

In Uncategorized

Meie selleaastased jõulud on olnud üks paras sõitmine. Esmaspäeval sõitsime Tallinna kontserdile, teisipäeval sõitsime koju tagasi, kolmapäeval sõitsime Tartusse ja siis sealt otse Jaani ema juurde ja pärast muidugi koju tagasi, neljapäeval ehk täna sõitsime minu vanemate juurde ja tagasi. Tuletasime eelmise aasta jõuluaega ka meelde. Siis me Jaani ema juures küll ei käinud, kuid selle asemel oli meil Stockholmi-reis. Küllap mõtlesime ka siis mingil hetkel, et oleme palju ringi sõitnud, kuid õnneks ununeb stressirikkam osa mõne aja pärast ja alles jäävad head mälestused.

Kui veel selle aasta jõule eelmise aasta jõuludega võrrelda, siis silmatorkavaim vahe on loomulikult lume puudumine. Seepärast ei ole ka tavapärast jõulutunnet. No mis jõulud need ikka rohelise muru ja vihmaga on?! Sel aastal sattusime 24. detsembril läbi Võnnu sõitma. Nii palju pargitud autosid ma pole vist veel Võnnus näinud. Kas tõesti kõik need inimesed läksid kirikusse jõulutunnet otsima? Või otsisid nad sealt midagi muud? Igatahes oleks täitsa huvitav seda kirikut ka seestpoolt näha. Usun, et see saab mingi hetk üle vaadatud.

Kuuske ei olnud meil toas ei eelmisel aastal ega ole ka sel aastal. Seekord me isegi mõtlesime sellele, kuid lõpuks jäi kuusk siiski toomata. Erinevatel põhjustel. Üks suuremaid ja aktiivsemaid põhjusi on Juss. Eelmisel aastal suutis ta uudishimust oma kulmu küünlatules ära kõrvetada. Poleks üldse imelik, kui ta kuuse lihtsalt pikali jookseks või üritaks selle otsa ronida. Meil kasvab maja ees kuusk, mis eelmisel aastal täitis edukalt jõulukuuse ülesandeid. Sel aastal pole ta pidanud tulesid kandma, kuid on ikkagi õige koha peal, et jõulukuuse eest olla.

Vahet ei olegi, kas jõulud on rohelised või sinised. Tegelikult on ikkagi kõige olulisem see, kuidas me ise end tunneme ja asju näeme. Lihtsalt naudime seda, et saame olla koos enda jaoks oluliste inimestega. Sõnu polegi vaja…

Vaya Con Dios

By Sille

On 24. dets. 2013

In Uitamised

Eile esines Saku Suurhallis Vaya Con Dios. Jaan avaldas juba ammu soovi seda vaatama minna, aga kui piletid juba Cherry-sse müügile tulid, siis ei olnud vaja mul ka enam kaua mõelda. Viimastel päevadel enne kontserti reklaamiti 20% soodsamaid pileteid. Jäi mulje, et pietimüük eriti hästi ei läinud. Tegelikult paistis see ka kohapeal välja – paljud istekohad olid tühjad. Sellest hoolimata oli kontsert väga hea. Esinejad ei teinud endale mingeid allahindlusi ja me meenutasime ka täna hommikul ärgates eilset kontserti mõnuga. Mõned pildid said ka vaikselt hõlma alt telefoniga tehtud:

Pühapäev enne jõulu

By Sille

On 24. dets. 2013

In Uitamised

Pühapäeval oli 4. advent. Sellel aastal pole kahjuks lund peaaegu et olnudki ja sellepärast on jõulutundega ka kehvasti. Kui ümberringi valitseb hall kaamos, tuleb ise tegutseda.

Jaan tahtis Kääbiku teise filmi ära näha ja kuna meile sobiv seanss oli pühapäeval pool kolm, siis pakkusin mina, et võiksime enne seda botaanikaaia kasvuhoonetes ühe tiiru teha. Seal oli lisaks tavapärasele ka vürtside ning maitsetaimede näitus. Vaadata oli piisaval ja päris mitmest nimest polnud varem kuulnudki. Kasvuhoonete mõnus niiske õhk mõjus hingamisele vabastavalt ja juba oligi parem olla. Tagantjärele võib öelda, et seal oleks võinud pikemaltki jalutada.

Kiire kingitus

By Sille

On 20. dets. 2013

In Käsitöö, Puidupõletus

Seekord juhtus nii, et ühe õhtuga oli vaja valmis saada üks kingitus. Vaatasin läbi kogu oma koduse spoonivaru, kuid ei leidnud kahjuks ühtegi lehte, mis oleks täpselt A4 raami sisse sobinud. Järelikult tuli leppida väiksema versiooniga, sest ise sobiva raami tegemiseks enam aega ei olnud. Valisin selleks tarbeks valmis otsitud piltide hulgast sellise, mis tundus sobivat iga ilmaga ehk ka praeguse olematu talvega. Mul oli küll lapsena päris palju värviraamatuid, aga ilusti värvima ei ole mind kunagi õpetatud ja ma tunnen puudust vastavast nägemisoskusest. Seepärast palusid liblika Jaanil ära värvida. See aga sai minu meelest nii ilus, et pidin paluma ka lilleõit parandada. Selline see kahe peale tehtud pildike sai:

Linnumaja

By Sille

On 9. dets. 2013

In NS

Juba üle-eelmisel nädalal kaevas Jaan akna alla maasse korraliku roika, mille külge riputas lindude söögimaja. Eelmisel aastal oli meie restoran lindude hulgas väga populaarne. Sel aastal pole siiani talve veel olnud ja pole olnud põhjust linde toita. Täna läks mul aga süda härdaks ja ma täitsin maja esimest korda ära. Kaua ma ikka vaatan, kuidas linnud akna peale koputamas käivad. Eks vaatame, kui hull see lugu seal olema hakkab. Esimesed külalised igatahes käisid uues kohvikus ära. Isegi üks rähn oli kohal, aga teda ma veel pildile ei saanud.

Veel näputööd

By Sille

On 5. dets. 2013

In Käsitöö

Eelnevale postitusele vastukaaluks võib öelda, et vahel näeb söögilaud välja hoopis nii:

See on minu esimese tõsisema Soutache töö alus. Enne seda tegin väikese näpuharjutuse, mis näitas kohe ära, et töö tegemisel tuleb olla äärmiselt hoolas, sest muidu jääb üldmulje lohakas ja näritud. Ka selle tööga ei saa veel 100% rahul olla, kuid kvaliteet on märgatavalt parem. Soutache tehnika juures on minu jaoks kõige huvitavam see, et kuigi alguses on mingi nägemus olemas, saab lõplik disain paika alles töö käigus. Arvasin varem, et see tehnika ei ole minu jaoks, sest tulemus on väga omapärane ja jõuline, kuid seda oli väga huvitav nokitseda. Nüüd siis tuleb see see asi ka valmis teha, kuhu see kaunistus mõeldud on. Aega on kaks nädalat.