Laupäeva hommikul magasime end mõnusalt välja ning ei hakanud ka pärast ärkamist kohe hullumeelselt rabelema. Vahepeal peab ju puhkama ka. Õues kiskus kangesti pilviseks ja mingil hetkel tundus mulle, et jube igav on ja üldse ei taha lihtsalt niimoodi kodus olla. Isegi Juss ronis igavusest katusele. Jaan tegi ettepaneku, et sõidame kusagile, kuhu rattad viivad. Mulle sobis selline lähenemine täiesti. Võtsime suuna Tartu-Jõhvi maanteele. Millegipärast on see tee mulle alati meeldinud. Seal on piisavalt vähe liiklust ja väga hea tee ning ümberringi imelised loodusvaated. Esimese peatuse tegime Mustvees, sest seal on vahepeal National Geographicu kollane aken püsti pandud.
Kuna me juba nii kaugel olime, siis otsustasime järgmisena Vasknarvas ära käia, sest me polnud kunagi varem seal käinud. Peipsi põhjaserv oli palisatud peaaegu katkematu suvilate ja üürimajade jadaga. Lausa hämmastav, kas nii palju suvitajaid võib tõesti olla? Muidugi, suur osa neist on müügis. Kui pappi oleks nagu putru, võiks endale sinna terve rajooni osta. Vasknarvas parkisime auto ära ja jalutasime pisut ringi. Esmapilgul nägime õigeusu kirikut, kuid lähemal vaatlemisel oli tegemist kloostriga. Hiljem kodus uurisin selle kohta ning leidsin, et see kuulub Kuremäe kloostri alluvusse.
Tahtsime muidugi ka Peipsi järve ja Narva jõe kohtumist näha. Jalutasime kloostri tagant jõe suunas. Seal oli tegelikult keelumärk ees. Kõhklesime siiski vaid korraks ja läksime edasi, sest muidu ei oleks me ju mitte midagi näinud. Olgem ausad, ka nüüd ei olnud eriti palju näha, aga midagi ikka. Kunagi peame sinna tagasi minema, sest nüüd nägin kaardilt, et on veel teid, mida mööda minnes näeks ehk ilusamaidki vaateid järvele.
Nojah, tegelikult tuleb nii või teisiti veelkord Vasknarva minna, sest nägemata jäid ka ordulinnuse varemed.
Pärast Vasknarvat võtsime suuna Kuremäele. Minu jaoks jälle üks koht, millest olen ainult kuulnud ja pilte näinud, kuid ise kunagi käinud ei olnud. Huvitaval kombel nägin sel suvel päris mitme oma FB sõbra piltide hulgas just Kuremäel tehtuid. Kas “Puhka Eestis!” on siiski moes?
Pärast Kuremäel jalutamist tahtsime üle vaadata veel ühe koha, mis oli meie autos oleval kaardil märgitud ilusa vaatena. Tegelikkuses me midagi eriti huvitavat ei leidnud. Kuna me niikuinii juba Ida-Virumaal olime, siis tahtsime ka Valaste joale pilgu peale visata. Olin küll kuulnud, et vaateplatvorm oli ohtlikuks muutunud, aga arvasin, et vahepeal möödunud aastate jooksul on see siiski korda tehtud. Kahjuks mitte. Isegi kaunis päikeseloojang ei lohutanud meid päriselt.
