Üks National Geographic’u akendest asub Põlvamaal Eesti Maanteemuuseumi sissekäigu juures. Oligi hea põhjus, miks sinna vaatama minna. Ma olen küll varemgi sellest muuseumist kuulnud, kuid mulle polnud see kunagi piisavalt ahvatlev tundunud. Eile sõitsime kohale ja vaatasime kõik üle. Infot oli seal nii palju, et kui oleksime kõigega süvitsi tutvunud, siis oleksime tõenäoliselt veel seal. Nii hulluks me ei läinud ja tegime lihtsalt ühe enda jaoks paraja ringi. Muuseumi eksponaatidest rohkemgi üllatasid mind sealsed töötajad. Näiteks oli seal nö kõrts, kus leti taga seisev tütarlaps meid enda juurde hõikas ja siis pikalt laialt tutvustas, millistest nõudest vanasti kõrtsis joodi ja mida seal üldse tehti. Tütarlaps jutustas väga kaasahaaravalt ja rõõmsameelselt. See oli selline info, mille oleks võinud vabalt kusagile seinale kirjutada, aga seal oli selle jaoks inimene. Väga meeldiv! Samamoodi meeldiv tütarlaps õpetas meile, kuidas “Onu Tik-Taki jalgrattaga” sõita. Jäi mulje, et need tüdrukud teevad küll õiget tööd.
Kuna meil oli ka Valgesoo kollane aknake veel püüdmata, siis oligi järgmine sihtpunkt selge. Meie kurvastuseks oli Valgesoo vaatetorn suletud, sest üks alumistest palkidest on väga halvas seisus. Kõndisime mööda laudteed kuni kollase aknani ja tegime klõpsud ära. Soos on ikka mõnus – milline lõhn! Natuke pohli, mõni üksik mustikas ja pooltoored jõhvikad said ka ära maitstud.
Kuna vaatetorni ei saanud. Tegi Jaan ettepaneku Meremäele sõita. Loomulikult, sealt oli nii ilus vaade, et seda tuleb veel nautida ja teistegagi jagada. Jõudsime kohale täpselt päikeseloojangu ajaks ja ahmisime end imelist vaadet täis. Tegelikult oleks tahtnud ka Vana-Vastseliina piiskopilinnuse varemeid veelkord külastada, kuid seal oli üks üritus, mille jaoks me ei olnud piisavalt hästi ette valmistatud. Sinna oleks olnud teki istumise alla ja võib-olla väikest piknikukorvikest vaja olnud. Seekord sõitsime lihtsalt mööda. Võib-olla järgmisel aastal.
