Pildikesi elust enesest

Kuu: juuni 2013

NG vol.3

Täna hommikul vaatasime kaarti ja valisime välja järgmised punktid, kus National Geographicu kollaseid aknaid vaadata. Kuna eelmisel korral jäi meil Vastseliinas aknake nägemata, siis otsustasime seekord selle siiski üles otsida ning seepärast suundusimegi kõige-pealt uuesti sinna. Keerasime parklasse sisse ja alles pärast autost väljumist märkasime, et olime aknakesest mööda sõitnud – see ei olnud kollane! Aken oli küll maa külge kinnitatud, kuid muld oli auku tagasi ajamata ja aken ise halli värvi. Hämmastusime. Käisime kohalikus käsitöökohvikus silma nuumamas ja astusime ka külastuskeskusesse sisse. Perenaisega vesteldes selgus, et aken oli paar päeva tagasi paigaldatud, kuid siis jäi kõik seisma ja tööd pole lõpetatud. Veelgi enam, kohalikele ei ole ka keegi mingit infot jaganud. Meie panime endale kõrvataha, et Vana-Vastseliina külastuskeskuses on ekspositsioon, kus on näiteks võimalik rõngassärki selga proovida. Seega pole tegemist tavapärase muuseumiga, kus “vaadatakse silmadega”, vaid tohib katsuda ka. Kuna meil olid plaanid tehtud, siis me sinna praegu sisse minema ei hakanud, aga me teeme seda kunagi kindlasti. Leidsin just, nende kodulehelt, et 3. augustil on seal üritus “Tšellod öös” – kui muid plaane pole, siis võib ju vaadata.

Järgmine sihtpunkt oli meil Rõuge ürgorg. Olen seal kunagi käinud ja mingid ähmased mälestused olid säilinud. Järjekordne imeilus koht. Nägime kahte vesioinast, kuid need ei olnud kindlasti need, mida mina mäletan. Ajaga muutub ikka palju. Vaatasime igas suunas, kuid akent ei leidnud. Ka seal oli külastuskeskus, kust otsustasime järele küsida. Vanem proua ütles meie pärimise peale, et juba kolm inimest on küsinud, aga tema ei tea midagi. Abivalmis proua üritas isegi valda helistada, kuid kahjuks oli telefon kinni ja me ei saanud mingit lisainfot. Njaa, hakkaks juba vaikselt kive projektimeeskonna kapsaaeda viskama. Kui raske on siis kodulehele ära märkida, kus juba on jõutud aknad üles panna ja kus mitte?

Sõidame Rõugelt kõige otsemat teed pidi Lüllemäele. Teed on ilusad ja nauditavaid vaateid on mitmeid. Lõuna-Eesti on tõesti kaunis. Lüllemäel on aken püsti ja lihtsalt leitav. Teeme fotod ära ja liigume edasi.

Järmine peatuspaik on Valga. Söödame nii autot kui ennast ning leiame ka akna suhteliselt kergelt üles. Lisaks aknale teeme pilti ka Eesti-Läti piiripostiga – esimene suvine välisreis :P.

Võtame suuna Sangaste peale. Sangaste loss on minu jaoks väga ilus loss. Mulle meeldivad punased tellised ja mulle meeldib see arhitektuur. Jaan polnud seal siiani käinud nind ütles ka nüüd, et ootas enamat. Eks ta ole, kui ootused on kõrgeks aetud, siis võib ka uhkeim loss mõjuda hurtsikuna. Aken oli püstitatud nii, et normaalsed täismõõdus pilti sealt ei olnudki võimalik teha. Usun, et palju parema vaate oleks saanud, kui akna ja infotahvli asukohad oleks ära vahetatud. Natuke kurb, et inimesed, kes teostavad sellist vahva ideega projekti, ei panusta sellesse oma mõistust. Vaatasime natuke lossi ümber ringi ja asusime jällegi teele.

Järgmisena tahtsime ära näha kollase akna, mis peaks asuma Urvastes. Urvaste tutvustuseks on kirjutatud kirik ja Uhtjärv. Urvastesse jõudmiseks tuli läbida tõeliselt võimsa vaatega orgu. Lihtsalt maaliline! Jõudisme kiriku juurde, kuid kollast akent ei olnud. Siit tuleb järjekordne kivi projektimeeskonna kapsaaeda. Uhtjärve oli tee pealt näha ainult natuke. Selleni jõuda meil ei õnnestunud. Vaatasime niisama kirikut ja jalutasime veelkord oru servale vaadet nautima.

Viimasena oli meil plaanis Otepää. Seal oli kommentaariks kirjutatud kirik ja linnamägi. Kirik ilusti leitud, hakkasime kollast akent otsima. Jalutasime vaikselt kiriku juurest linnamäe poole ning ühel hetkel osutas Jaan hoogsalt millelegi, mis lebas maas. Nojah, see oli jälle hall (värvimata) aken, kuid siin ei olnud suudetud seda veel püstigi panna. Kurb, ääretult kurb! Taaskord üks kivi juurde. Koduteel arutlesime, miks küll infoajastul ei suudeta infot jagada. Jääbki arusaamatuks. 20. juunil avati ametlikult kollase akna teekond ning seda kajastati ajakirjanduses piisavalt. Koduleht on ka suudetud teha, aga tundub, et selle uuendamine käib üle võimete. Nimetasin seda info puudumiseks, kuid tegelikut võiks seda isegi valeinfoks nimetada. Teekond avati –  mina loen sellest välja, et kõik on korras. Ei ole ju korras! Inimesed hakake tööle ja ärge rikkuge suurepärase ideega projekti ära!

Elistvere loomapark öösel

Elistvere loomapark oli sel nädalal mõned õhtud pikemalt lahti. Lausa kella üheni öösel. Võtsime paar õhtut hoogu ja eile õhtul käisime seal ära.

Eelmisel korral olid meie parimad sõbrad oravad. Seekord oli oravad kahjuks juba magama ära läinud. See-eest oli ilves täiesti olemas ja naeratas meile:

DSC_3999v

Vastavalt hilisele kellaajale on ka pildid suhteliselt tumedad. Lõpuks läkski juba nii pimedaks, et enam ei saanud pilti teha. Karule ei meeldinud pildistamine eriti. Saan temast täiesti aru, sest enne meid üritas temast pilti teha üks noormees, kes arvas, et tal on kindlasti vaja välku kasutada. Mina karu asemel oleksin ka sellise lauslolluse peale solvunud.

Kõige lahedam tegelane oli seekord aga hoopiski noor põder, kes valjuhäälselt oma igava elu üle kurtis. Ma pole kunagi varem ühegi põdraga vestelnud, aga see vestlus oli väga meeldiv ja tore.

DSC_4094v

 

Päevaliilia “Daring Deception”

Meie uus päevaliilia suutis oma esimese õie ära õitseda nii, et me seda pildistada ei jõudnudki. Seekord palusin Jaani, et ta päeval foto ära teeks, sest hommikul nägin küll, et õis on lahti, kuid pildistamiseks aega polnud. Õhtul selgus niikuinii, et vihm jõudis õie enne ära rikkuda, kui mina töölt koju jõudsin. Aga siin see on, päevaliilia “Daring Deception” teine õis meie peenral:

DSC_3949v

Maasikad!

Jaanipäeval Jaaniga maal maasikal – kõlab hästi? Kõlabki, oli ka hästi! Ilm oli sombune, kuid soe. Vahepeal tuli paar piiska vihma ka, aga see eriti ei seganud. Tegi ainult maa märjaks. Osa maasikaid oli nii suured, et meenutasid pigem õunu ja nende korjamine läks väga lõbusalt ja kiiresti.

NG vol.2

Avinurmest tagasiteel käisime läbi Alatskivi lossi juurest ja vaatasime sealse kollase akna üle.

DSC_3768v

DSC_3852v

Avinurme tünnilaat

Miks küll selline nimi, kui tünne peaaegu ei olnudki?

NG vol.1

Neljapäeval, 20. juunil avati Lõuna-Eestis 21 kollast National Geographicu “akent”. Projekti nimi on “Kahe maailma vahel” ning selle tutvustamiseks on avatud koduleht www.visitsouthestonia.com. Pean tunnistama, et minu jaoks jätab kodulehe teostus soovida. Oleksin soovinud seal täpsemat infot akende asukoha kohta, kuid sealt leiab vaid väga üldise kaardi ja iga asukoha kohta sama jutu, mis akende kõrval infotahvlitelgi väljas.

Aga olgu pealegi, seesama üldine kaart näpus, läksime eile maailma avastama ning alustasime Järvseljalt. Loomulikult ei käinud me muidu ka silmaklappidega ringi ning vaatasime ära ka mitmed Eesti kõrgeimad puud ning ka Kuningmänni (43,3 m), mis väidetavalt on sama vana kui Tartu Ülikool. Kollase akna leidsime laudtee otsast.

Järgmisena võtsime suuna Räpinasse. Leidsime eest ühe imeilusa linnakese, kuhu plaanime kindlasti lähiajal naasta, et sellega põhjalikumalt tutvuda. Kollane aken oli Räpina paisjärve serval Räpina paberivabriku läheduses vaatega Sillapää lossile. Sealsamas oli ka “Puuaiasõja” mälestusmärk, millest me kumbki midagi kuulnud ei olnud. Väike hariduslik killuke ka lisaks hingematvalt ilusatele vaadetele.

DSC_3460v

Räpinast edasi sõitsime Podmotsa külla. Kui NG aknakeste avamise uudist lugesin, siis just see nimi sundis mind kohe kaardilt otsima, mis kohaga tegemist. Võib öelda, et tõeline pärapõrgu. Nimelt asub see küla, kus kunagi olla lausa 180 inimest elanud, kuid nüüd alla kümne püsielaniku on, poolsaarekesel pärast Värskat ning Venemaa jääb sealt vaid 100 meetri kaugusele. Naaberküla kirik on bussipeatuse juurest ilusti näha. Kollane aken asus kalmistu kõrval.

DSC_3504v

Nagu varem mainitud, ei käinud me silmaklappidega ringi ja otsustasime ka Piusale sisse põigata, sest olime ju niikuinii sealkandis. Kui midagi on palju, siis see võib hämmastavalt ilus olla. Liivaga on samuti. Igal juhul sai Piusa meil mõttes sellesse nimekirja pandud, kuhu tulevikus veel läheme ja siis põhjalikumalt üle vaatame.

NG järgmine aken oli Obinitsas väga hästi leitav. See oli ka ainus koht, kus nägime veel inimesi, kes akna vastu huvi tundsid.

DSC_3612v

Järmisena oli meil plaan minna Vastseliina. Teel sinna sattusime Meremäe vaatetorni juurde ning ei suutnud vastu panna kiusatusele üles ronida ning pilk ümbruskonnale peale visata. See oli seda väärt!

Järgmise peatuse tegime Vana-Vastseliinas, sest avastasime seal väga vahvad linnuse varemed. Algselt plaanisime seal ainult paar pilti teha, kuid jäime ikkagi pisut pikemaks jalutama. Ühte torni oli võimalik trepist üles ronida ning meil oli seda muidugi vaja. Kaldast alla läks ka pikk ja järsk trepp. Sellest ronisid parasjagu rahvariideis mudilased üles ning nägid väga väsinud välja. See trepp ei ahvatlenud meid küll üldse. Sellele ei aidanud kaasa ka altpoolt kostuv muusika. Arvasime, et tegemist on mingi kontserdiga, kuid pärast selgus, et tegemist oli tantsupeoga. Tore linnus nähtud, istusime taas autosse ja sõitsime Vastseliinasse. Teel sinna hakkas meile tunduma, et kas tõesti saab nii lähestikku olla kaks linnust?! Pidasime keset Vastseliinat kinni ja surfasime korraks internetis ja tõsi, mis tõsi – Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas. Aga kus oli aken?! Ei näinud! Võib-olla seal mäe all, kust muusikat kostus… Vana-Vastseliina, me tuleme veel tagasi!

DSC_3680v

Nüüd oli aeg autonina kodu poole tagasi keerata. Viimane, mida veel külastada tahtsime, oli Süvahavva. Minu meelest oleks saanud aknale seal küll pisut parema asukoha leida, kuid leidmisega mingit probleemi ei olnud. Seal tegime väga kiire fotosessiooni, sest pärast imeilusat päikeselist päeva oli nüüdseks hakanud vihma lausa kallama.

DSC_3745v

Päevaliiliad

Meil on aias eelnevatest elanikest kaks puhmast päevaliiliaid. Arvan, et üks on “Red Rum“, mille kohta Juhani kodulehel kirjutatakse:
Keskmise kõrgusega puhmikuline. Helepunased õied. Õitseb VI-VII. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Sobib üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.
Eelmisel aastal nägi see välja nii:

DSC_1353v

Teine on mingi väike kollane. Kas tõesti “Eenie Weenie“? Ei tea, Juhan kirjutab, et lehed on tumerohelised. Sellega küll 100% nõustuda ei saa. Igatahes on tegemist väikese puhmaga. Eelmise aasta pildil on see selline:

DSC_1354v

Täna sai lisaks istutatud veel “David Kirchoff“. Selle kohta kirjutatakse Juhani kodulehel:
Väga dekoratiivne õis! Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus lillakasroosa, neelust kollane, kroonlehed kollase säbrulise äärega. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.

Lisaks on meie aias nüüd ka “Daring Deception“. Selle kohta kirjutab Juhan:
Keskmise kasvuga puhmikuline. Puhmiku kõrgus 50-60 cm. Õite värvus kreemikasroosa, tumelilla laiguga õieneelus, südamikust kollane. Õitseb VII-VIII Sobiv kasvukoht päikseline kuni poolvarjus. Kasvab tavalisel aiamullal. Sobib üksikult või grupina püsikupeenrasse.

Iirised uude kohta

Kuna tigude näritud iiriseid oli lausa valus vaadata, võtsin eile labida kätte ja kaevasin iirised kõik välja. Puhastasin nad ära ja tegin lõikekohad söega kokku nagu ikka. Arvasin, et mul on seal kaks erinevat sorti, kuid kui hiljem hakkasin eelmise aasta fotosid vaatama, selgus, et peab olema kolm sorti.

DSC_1197vDSC_1198v

Arvatavasti läksid mul nüüd sinised omavahel väga segi. Üritasin küll silma järgi kuidagi veel sorteerida, aga vaevalt, et sellest midagi kasu oli. DSC_1224v

Igatahes said need kõik nüüd endale koha maja kõrvale pikale iiriste peenrale.

DSC_3329v

Uued liiliad

Juhani juures oli eile ostupäev ja siiani müümata jäänud liiliasibulad olid müüki pandud algse ca 3-eurose hinna asemel 50 sendiga. Kuidagi ei saanud neid kõik sinna jätta. Lausa kuus uut sorti pidid minuga koju kaasa tulema. Kohe õhtul kaevasin peenra valmis, kuid sibulaid veel maha panna ei jõudnud, sest vihma hakkas sadama. Täna said need siiski mulda. Peenrasse lisandusid:

White Pixels” – Asiatic, 60 cm

Latvia” – Asiatic, 90 cm

Kentucky” – Asiatic, 120 cm

Rosella’s Dream” – Asiatic, 85 cm

Bonbini” – Oriental Trumpet, 60 cm

Shocking” – Oriental Trumpet, 110 cm

Sirelid

Tänaseks on sirelid küll juba ära õitsenud, kuid need on meie aias vaieldamatud valitsejad. Neid lihtsalt on palju ja erinevaid.

DSC_2563v

1. õis on lillepeenra teisest otsast naabrite maja poolt. Väga sarnased õied on ka kaevu kõrval oleval põõsal.

2. õis on pärit terrassi kõrvalt sirelilt. Sellel on suured ja uhked kobarad.

3. õis nõlva pealt naabrite poolsest nurgast.

4. õis on nõlva pealt keskelt, selle põõsa otsast, mis varjutab vaadet lahele ja jõele.

5. õis on nõlva pealt peaaegu naabrite poolsest nurgast.

6. õis on maja ees parkimisplatsi kõrvalt põõsalt.

7. õis peaks õigupoolest olema sidrunkollane, kuid millegipärast minu silmaehitus seda tooni seal küll tuvastada ei suuda.

Lisaks õitseb meil praeguseks ka ungari sirel.

Iirised-iirised-iirised

Vahepeal on üles tähendamata jäänud mõned iirised. Üks, mille värv meenutab mulle midagi ebameeldivat, hakkas avanema 4. juuni hommikul:

Samal ajal oli huvitavat tooni sinakas valge iiris suutnud oma õie juba täielikult avada:

Ühe vaesekese on meie tigedad teod väga ära närinud. Luban, et veel sel aastal pääseb iiris tigude juurest kõrgemale pinnasele teiste iiriste juurde ning järgmisel aastal ei pea ta enam tigude ohvriks langema.

2013

2013

Jõe ääres kasvab meil kaks puhmast kollast metsikut võhumõõka:

2013

2013

Toniseeriv seep

Eile võtsin end üle pika aja kokku ja tegin seepi. Mul oli juba ammu plaanis nisuidu õli kasutada, kuid olin kaotanud õige retsepti ja siiani olen netiavarustest leidnud ainult selliseid retsepte, millest mul suurt hulka koostisosi lihtsalt pole. Seepärast olen loobunud internetist seebiretseptide otsimisest. Seekord tegin erandi ja pean tunnistama, et leidsin ühe huvitava toniseeriva seebi retsepti, mille jaoks pidin täiendama ainult oma oliiviõli varusid.

35 g magusa mandli õli
50 g avokaadoõli
200 g kookosrasva
50 g kanepiseemne õli
400 g oliiviõli
200 g palmirasva
100 g shea võid
50 g nisuidu õli
10 g e-vitamiini
142 g seebikivi
412 g vett

Värviks lisasin alkanna juure pulbrit ja kuldset ning pohlapunast micat.

Seebi kogus tuli harjumatult suur. Muidu olen väikese piimapakiga hakkama saanud, seekord oli raskusi seebimassi suurde piimapakki mahutamisega.

Täna lõikasin suure pätsi väiksemateks tükkideks. Peavad vist suhteliselt suured käed olema sellise seebi kasutamiseks :)

DSC_3143v

Iirised alustavad

Esimesed iirised avasid oma õied 1.juunil. Üks nendest arvatavasti vanaema-aegne helekollane, mille kohta leidsin Internetis uidates nimetuse Flavescens (sidrunkollane iiris) ja teine ca 20 aastat tagasi Viljandi turult ostetud kollane.

Ka esimesed kohalikud sinised avasid oma õied koos juuni algusega:

DSC_2575v

Kas ma kunagi meie nartsissid ka siia üles riputada jõuan? Sellest ju üldse ei räägi, et eile sai kolm väikest reakest maasikaid maha pandud…

Tulbipeenra täiendus

Nüüdseks oleme ära näinud ka need tulbid, mis varem ei õitsenud. Sirelililla ja roosa tulbi vahel oli veel üks imeilus roosa tulp. Tulbipeenra parempoolses servas aga õitsevad praegu väga kaunid lillad tulbid. Üks neist on normaalsuuruses, teine aga suht “pojane”

Peale tulbipeenra on meil tulpe kohati ka mujal. Üks väga huvitav tulp oli algselt kollane, kuid seejärel tekkis tal serva peenike punane triip. Mida aeg edasi, seda oranžikamaks tulp muutus. Vahetult enne surma oli see alsest puhtast kollasest ikka väga kaugel.

Terrassi nurga juurde istutasin sügisel punaseid tulpe ning nende vahele valgeid hüatsinte “Carnegie”. Mitte ei mäleta, kust need punased tulid, kuid millegipärast arvasin, et need on madalamad ning hüatsindid peaks sealt vahelt välja paistma. Kahjuks jäid hüatsindid päris korralikult tulpide vahele peitu.

Kibuvitste ja kivide keskel kasvavad ka nö kohalikud punased tulbid. Need tuleb küll tulevikus ümber istutada, kuid hetkel olid need meeldiv kevadine üllatus. Suures lillepeenras on veel ühed huvitavad punased tulbid “Oriental Beauty”. Algselt olid tulbipuhma lehed kirjud.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén