… istusime pärast mõningasi aiatoimetusi õhtuvalguses veel akna all trepil ja mõnulesime. Ilm oli päikeseline ja vaikne.
Jaan oli just lõpetanud aknaaluse sireli harvendamise. Eelmisel aastal kippus see varjutama meie vaadet jõele, kuid päris maha seda ka võtta ei saa, sest talvel oli just see põõsas lindude lemmik. Ja meil oli võimalus unustada end linde vaatlema. :) Uskumatu, kui kiiresti möödub aeg neid pisikesi tegelasi jägides! Samuti on uskumatu, kui hea kerge endal olla hakkab. Just seepärast saigi sirelit ainult harvendada ja korrastada, kuid arvatavasti piisab. Lõpptulemust saab näha siis, kui põõsad lehte lähevad. See ei olnud muidugi ainuke sirel, mis eile korda sai. Maja ees oli üks suhteliselt räbalas seisus valge sirel. Jaan võttis vanad köndid maha ja uuendas põõsa korralikult ära. Loodame, et mõne aja pärast saab sellest ilus põõsas.
Olin varem majaesise täiesti hooleta jätnud ning pigem aias riisunud, kuid nüüd tundus, et on tagumine aeg ka maja esisele tähelepanu pöörata. Millegipärast on meil maja ees murus väga palju sammalt, kuigi tegemist on päikeselise kohaga. Nii mööduski suurem osa minu pühapäevast sammalt riisudes. Kui muud ei saa, siis mukid peaksid küll kasvama.
Juss oli koos meiega terve päeva õues ning demonstreeris meile oma ronimisoskusi. Õhtuks oli vaene loom värske õhu mürgituse saanud. Ta magas terve õhtu ja vist isegi öö sinna järele nagu väike laps. Selleks ajaks kui mina magama läksin, oli ta end voodi ette sättinud ja nohises nii kuis jaksas.
