Laupäeva hommikul otsustasime natuke loodusesse jalutama minna. Umbes nagu vanasti algklassides – matk loodusesse “Tere, talv!”. Hästi natuke oli libe, aga saapal naelu välja keerama ei pidanud. Saime vaid natuke jalutada, kui märkasime tee ääres korralikku songermaad. Pisut eemal oli teinegi. Teiseltpoolt teed tuli “maantee”. Sead olid endale raja sisse tallanud ja maad tuhnimas käinud. Ei olnud ei kärss kärnas ega maa külmunud.
Peagi hakkas päike paistma ning tegi olemise veelgi mõnusamaks. Aeg-ajalt seisatasime ja kuulatasime, kuid tundus, et linnud ei pea mõnusast talvisest ilmast midagi. Kõik oli vaikne. Selle asemel jalutasid meile vastu kaks koera. Mõlemad olid parasjagu argpüksid: üks keeras koju tagasi enne kui meieni jõudis ja teine läks meist mööda ning julges ainult selja tagant lähemale nuuskima tulla. Pildistasime hoopis mändide ilusaid tüvesid ja jalutasime üha edasi. Mingil hetkel kuulsime lisaks vaikusele ka mingeid helisid. Linnud! Kõrgete mändide ladvus oli neid küllaltki raske leida, kuid kuulda olid nad küll!
Mõne aja pärast otsustasime siiski koju tagasi pöörduda. Endomondo ütles, et läbisime 4,56 km, aga pean tunnistama, et panin selle alles postkasti juures käima. Seega pisut võib juurde mõelda. Kokku tarbisime värsket õhku üle pooleteise tunni. See mõjus mu nohule väga hästi. Saan nüüd jälle täiesti normaalselt hingata. Sellele toimele aitas kaasa reedeõhtune saun ja Vipise ninatilgad, mida pole pärast jalutuskäiku enam vaja läinud.
Pühapäeva õhtu veetsime Vanemuises Cabaret’ vaadates. Kahjuks pettusime.
