Nõlva

Pildikesi elust enesest

Rubriik: Sport

7/2017

Selle aasta seitsmes nädal möödus kiiresti. Esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval jõudsin veel uisutama. Iga päeva kohta vähemalt viis kilomeetrit oli mulle piisav. Esmaspäevane uisutamine oli kõige naljakam. Väljas läks juba pimedaks ja uisutasin kaevurilambikesega. Kui keegi seda eemalt vaatama juhtus, võis vaatepilt päris koomiline olla. Kolmapäeval jõudsime nii hilja koju, et väljas oli juba päris pime ja ma ei hakanud enam jõele minemagi. Reedel oli kahjuks juba liiga soe. Hea, et niigi palju jõele sai. Eks järgmisel aastal jälle (kui just kõva külma ei tule veel enne päris kevadet). Kohati on küll tunne, et kevad ongi juba käes.

Eile käisin metsas jalutamas. Mingil hetkel oli parema jala all üks salakaval märg männijuurikas, mis libistas mu jala väga kiire liigutusega paremale välja. Mu vaene vasak jalg pidi ootamatult kõikide jõududega ise hakkama saama ning andis oma suutmatusest märku korraliku valusööstuga. Õnneks jäin püsti ja suutsin jõeäärse pingini minna. Istusin siis seal ja mõtlesin elu üle järele. Selge oli see, et pidin omade jõududega metsast välja teele saama. Sain ka. Ja kui juba teel olin, siis tundus, et võin ka edasi lööbata seni kui jõuan. Abi kutsuda saab ju iga kell. Tagasiteel koju märkasin, et kohati on pajutibud juba päris suured – ma ju ütlesin, et kevad on käes.

Uisutamine!

Ma ei olnud vähemalt neli aastat uisutanud! Uskumatu! Kuidas ma niimoodi küll elada sain? Eile tegin esimesed ringid lahe peal ja täna käisin jõe peal uisutamas. Jõgi on nii sile ja mõnus.

1/2017

Tunnen vahel, et olen väga ebaühtlane postitaja. Proovin sel aastal vähemalt iga nädala lõpus korraks nädalale tagasi vaadata ja midagi kirja panna, et natukenegi stabiilsem logiraamat saaks.

Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul veel puhkus. Jaanil jällegi oli esmaspäeval joonistamise hindamine. Seega olime Jussiga kahekesi kodus ja koristasime suure toa korralikult ära. Jussile meeldib, kui miski on ebatavalises kohas või kui padjad on hunnikus. Tal tekib siis kohe hullus. Igatahes said kõik diivanialused ka tolmust puhtaks ja me mõlemad olime hiljem korralikult väsinud.

Kui uus aasta tuli meil sooja ja rohelise ilmaga, siis uuel aastal keeras kohe talviseks. Pidin kolmapäeval tööle minema ja juba teisipäeva õhtul käisin auto pealt lund ära pühkimas, et hommikul kergem oleks. Mõned päevad olid ikka päris külmad: -15 ja kõva tuul on ikka karm. Ilma tuuleta -20 tundus selle kõrval meeldiv. Täna oli esimene soojem päev kui ka Juss tahtis pikemalt kui üks sekund õues olla.

Külmade ilmadega on meie restoran väga popp koht olnud. Viimasel ajal täidame seda päeval ka paar korda ehk siis päeva jooksul söövad linnud ära kolm liitrit seemneid ja lisaks toksivad veel ka põõsa otsas rasva- ja teraviljapallide küljes.

Jaanil on sellel nädalal õnnestunud pildistada nii urvalinde, suurt kirjurähni kui ka nii isast kui emast hallpea-rähni.

Mõtlen juba pikemat aega sellele, et tuleb ennast rohkem liigutada, sest muidu … Tunnistan ausalt, ma olen laisk. Leian sada põhjust, miks midagi teha ei saa või ei jõua. Ma ei ole mitte kunagi jooksja olnud. Kõige rohkem on mulle meeldinud ujuda ja uisutada, aga … nojah. Võimelda ja painutada on mulle ka enamasti meeldinud, aga aeroobika trennis olen käinud vaid mõne korra. Tõmbasin endale nüüd telefoni mingi jooga-äpi ja olen sel nädalal kolm ja pool trenni teinud. Pool selle pärast, et eilne oli minu jaoks liiga raske ja surin juba poole peal ära. Küllap võtsin liiga suure ampsu. Täna valisin heaga lühema ja suutsin selle kenasti üle elada. Kui kauaks mul vastupidavust jätkub? Saab näha.

Eelmisel aastal tegelesin päris aktiivselt programmeerimise õppimisega. Põhiliselt olid menüüs Python, HTML, CSS ja JavaSript. Selle osaga olen täitsa rahul, aga ma ei ole rahul, et fotograafia jaoks vähem aega jäi. Ma ei mõtlegi fotoaparaadiga tegelemist, vaid seda, et mingeid koolitusi läbida ja uusi teadmisi saada, mida siis hiljem katsetada. Kas see aasta on teistsugune? Võiks ju olla. Eile näiteks lõbustasime end fotoaparaadi ja jõulutuledega.

Save

Luunja karikas

Hobused on elegantsed loomad – vaevalt, et keegi vaidlema tuleb. Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks üritada hobuseid pildistada, kuid siiani olen hobuseid nähes ainult autoaknast kael õieli vahtinud. Kui selleaastasest Luunja karikast kuulsin, siis panin selle endale kohe märkmetesse. Eriti palju reklaami sellele üritusele ei tehtud ja seepärast oli seal ka suhteliselt vähe pealtvaatajaid, aga võib-olla oli nii isegi parem. Seda vähem jäi inimesi kaadrisse. Olin sisemiselt valmis selleks, et ükski pilt ei tule piisavalt ilus, et seda kellelegi näidata julgeks, aga õnneks nii hullusti ikka ei läinud. Kuigi ühtegi super-saavutust ei ole, kannatavad pildid vaadata küll. Tubli kolm!

Kõigepealt pildid minu absoluutsest lemmikpaarist – Liina Helstein oma hobusel ZITACO M:

 Peale lemmikpaari leidsin endale ka lemmikhobuse. Ta on lihtsalt ilus – DAYTON P:

Mõned hobused said ainult ühe korra parkuuri läbida ja mõni katkestas sellegi sõidu:

Teised aga olid piisvalt kiired ja veatud, et saada ka järgmisse ringi ehk ümberhüpetele. Nende hulgas oli ka Liina Helstein oma ZITACO M-iga ja Vital Dziundzikau DAYTON P-ga, aga kuna nad oli ka mu lemmikud, siis ma muidugi pidin need pildid ettepoole tõstma.

Rainer Hõim ja Odin:

Katrin Pill ja Roos:

Tiit Kivisild ja Donna-Paola:

Urmas Raag ja Carlos:

Rein Pill ja Sinequamon:

Ja kõige lõpuks muidugi võitjapaar: Urmas Raag & Ibelle van de Grote Haart:

Ujumine

Vesi on niiiiii mõnus! Ja ujuda on hea! Eile käisime Auras ujumas. Läksime seekord pisut varem, et ikka valgevaluga koju tagasi jõuaks. Naiste poolel oli vähem rahvast kui eelmisel pühapäeval. Meeste poolel jälle olla saun väikeste lastega issisid täis olnud. Mina sain hakkama 900 meetriga ja Jaanil tuli kilomeeter ära. Nii hoida!

Uue aasta lubadused

Lugesin kusagilt, et maailmas on kõige rohkem paremaid inimesi esimesel jaanuaril, sest paljud lubavad siis lahti saada mõnest pahast harjumusest ja paljud jällegi millegi uue ja kasulikuga alustada. Kõlab hästi! Ma pole kunagi mingi eriline uusaasta lubaduste andja olnud, kuid seekord see lihtsalt tuli nii välja. Või noh, ma isegi ei ütleks, et tegemist on lubadusega. See on pigem meie otsus. Otsustasime Jaaniga koos, et hakkame pühapäeviti ujumas käima. Meile mõlemale meeldib ujuda ja me tunneme end vees hästi, miks mitte seda siis teha? Täna oli üle pika aja meie esimene ujumine ja tunne on väga hea. Me andsime endale kohe aru, et oleme nõrgukesed, sest pole ammu sporti teinud. Mina ujusin 600 ja Jaan 800 meetrit. Küllap me areneme.

Lumi

Hämmastav, aga tänaseks olen veendunud, et üks mõnusamaid talviseid tegevusi on lume koristamine. Isegi tänase suhteliselt märja ilmaga, mil lumi ei olnud eriti paks, kuid see-eest väga raske, oli mõnus õues labida ja luuaga möllata. Ühelt poolt sai majaesine korralikuma välimuse ning teiselt poolt sai ka väikese kehalise koormuse ehk kogu tegevus oli ka trenni eest. Mis saab veel parem olla?

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén