Nõlva

Pildikesi elust enesest

Page 2 of 34

Arvidsjaur – Mo i Rana

Hakkasime hommikul kella kümne paiku sõita, oli päikeseline ilm, 23 kraadi sooja. Kõigepealt otsisime tankla, et autol ka midagi juua oleks ning seejärel võtsime suuna Mo i Rana peale. Juba pool tundi hiljem oli tekkinud vahelduv pilvisus ja temperatuur kraadi võrra langenud.

Kuna eelmine päev oli osutunud edukamaks kui kodus arvatud, võtsime hästi rahulikult ja mõnuga ning kui vähegi meeldis, tegime teeservas peatusi. Lumised mäed hakkasid paistma juba rohkem kui 100 km enne Rootsi-Norra piiri.

Norra poolel oli meie esimene peatus ka täitsa tee ääres. Kohanime kahjuks ei tea, aga kohe sealsamas oli väike sillake nimega Djevledalsbekken bru. Google kaart ütleb, et see koht on hoopis Gjerdledalsbrua või Graddiselva.

Järgmise peatuse tegime siis, kui vasakult paistvale vaatele enam vastu panna ei suutnud. Sealt paistis imeline jõgi! Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis on selle nimi Ranaelva. Päris täpset peatuskohta ei suuda ma praegu kaardilt enam kindlaks määrata, aga mäletan, et kui uuesti sõitma hakkasime, sain aru, et nähtud rippsild oli hea tahtmise korral isegi Google’i kaardil äratuntav. 

Jõudsime linna nimega Mo i Rana. Norras olevat neid Mo-sid hulgi. Vaatasime üle suure kuju rannas (Havmannen), täiendasime poest natuke varusid ja võtsime suuna Marmorlossile. 

Teel tegime veel peatuse, et vaadet nautida. Väga vahva oli näha, et ka üks kohalik mees oli oma auto teeserva parkinud, ise nõjatus vastu teepiiret ja nautis seda, mida seal näha oli.

Olin kodus väga täpselt välja otsinud, kuidas Marmorlossi (Marmorslottet) juurde jõuda. Aga no loomulikult ei maganud Murphy ka seekord ja meie teele jäi teeremont, mis tähendas ümbersõitu. Lisaks kadus mobiililevi ning me pidime päris pikalt sõitma mööda pisikesi kurvilisi kruusateid ise teadmata, kas me oleme veel õigel teel või juba eksinud. Õnneks jõudsime kõigest hoolimata õigesse kohta välja. Parkimisplatsi GPS peaks olema 66.484001 13.871622 ja lossi enda asukoht: 66.493 13.872.

Olin lugenud, et parklast lossini on 20-minutiline jalutuskäik ja oma naiivuses kujutasin endale ette jalutuskäiku Eesti moodi, aga loomulikult oli tegemist jalutuskäiguga Norra moodi ehk ikka mäest üles ja mäest alla. Kuigi kell oli kaheksa paiku õhtul ja väljas umbes 17-18 kraadi sooja, hakkas  meil kiiresti palav. Vahetult enne Marmorlossi viis trepp mäest alla jõekaldale. 

See koht oli lihtsalt imeline ja arvatavasti me oleks võinud end seal ribadeks pildistada, aga päev oli meie jaoks juba päris pikk olnud ja ööbimiskohta meil veel paigas ei olnud. Nagu öeldud, levi ka ei olnud. Seega oli vaja vaikselt tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Kusagil poolel teel leidsin Booking.com-i kaudu Skillevollen hotelli, kus pidime 95 euro eest saama 30 m2 toa. Kõlas päris hästi, broneerisin ära. Kuna see mure oli nüüd lahendatud, otsustasime veel vaatama minna, kas järgmiseks päevaks planeeritud matk liustikule on 3 km või 14 km pikkune jalutuskäik. See pidi olenema sellest, kas Svartisvatneti järve peal sõidab paat või mitte. Tripadvisorist olin lugenud, et veel nädal tagasi ei olnud mingit laeva ja inimesed olid pettunud. Sõitsime kohale ja leidsime nii sõiduplaani kui ka kai ääres seisva paadi, seega ootas meid vaid 3 km pikkune jalutuskäik liustikule. 

Skillevollen hotell oli kahjuks täielik pettumus. See oli pigem hostel ja 30 m2 suurusest toast ei olnud jälgegi. Kahtlen natuke, et see isegi 13 m2 suur oli, sest selleks, et üks inimene saaks teisest mööda minna, tuli eest ära astuda. Vannituba nägi korralik välja, aga seal ei olnud mitte ühtegi nagi ega riiulit ning wc pott oli paigaldatud nii, et põlved käisid vastu seina. Araablasest töötaja ei tahtnud minu kaebusest liiga väikse toa kohta midagi teada, väitis, et tema ainult töötab seal ja kaeba omanikule. Olime liiga väsinud selleks, et suuremat kisa tekitada, aga reklaamile see küll ei vastanud. 

Helsinki – Arvidsjaur

Proloog: kolmapäeva õhtul kella kuuest alustasime sõitu kodust Tallinna. Oli 19 kraadi sooja ja ilm oli pilves. Ööbisime Tallinki laeval, kuhu olin meile broneerinud aknaga kajuti. (Hahaa, onju)

Neljapäeva hommikul mõni minut pärast kuute sõitsime laevalt maha ja võtsime suuna põhja. Ilm oli pilves, 17 kraadi. Tegime mõne kohvi- ja jäätisepeatuse, aga üldiselt lihtsalt sõitsime-sõitsime-sõitsime. Esimese pikema peatuse tegime Merihelmis umbes kella kolme paiku pärastlõunal. Selleks ajaks oli väljas juba 26 kraadi sooja ja ere päikesepaiste.

Meie esialgne plaan oli ööbida kusagil Luleå kandis. Seepärast otsisin ka sealkandi vaatamisväärsusi, et pärast pikka sõidupäeva jalgu sirutada. Silma jäi Gammelstadi kirikulinn, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Reklaamlehekese andmetel on tegemist 1492. aastal valminud kirikuga, mille ümber 408 majakest. Kirikutee olevate inimeste jaoks liiga pikk olnud ja seeprärast ehitati kiriku juurde majakesed, kuhu ööbima või ka terveks nädalavahetuseks jääda.

Nederluleå kirik on suurim keskaegne (ehitatud 15. sajandil) kirik Norrlandis (Rootsi põhjapoolne osa). Praegune kellatorn on ehitatud 1851. aastal puidust kellatorni asemele. Kiriku sisustus on rikkalik. Altar on ehitatud 1520. aasta paiku Antwerpenis ning olevat maksnud üüratu summa ehk 900 hõbemarka, mille kohalikud talupojad olevat sularahas kinni maksnud. Orel seevastu on märksa uuem ja pärineb aastast 1971.

Kunagi on Rootsis olnud lausa 71 kirikulinna, millest tänaseks päevaks on alles vaid 16. Enamus neist on minimaalsed. Gammelstad on suurim ja kõige paremini säilinud. Esimest korda on Gammelstadi mainitud 1600. aasta jõuludeks.

Kuna kell oli veel suhteliselt vähe ja meil energiat jagus, siis sõitsime edasi Norra poole. Teel kohtusime selle reisi esimeste põhjapõtradega.

Booking.com-i kaudu leidsin meile ööbimiseks koha nimega Camp Gielas hoopis Arvidsjauris. Saime enda käsutusse väikese majakese ühe korteri, mis koosnes köök-elutoast, duširuum-tualetist ja akendeta riidekapisuurusest magamistoast. Akende puudumine oli tõsine miinus, sest ruum oli palav ja umbne, aga noh, elasime üle.

 

SaveSave

Gaudeamus

Eile käisime Tartus Carmina Buranat vaatamas. See kuulus Gaudeamuse programmi ja seega oli see ka minu kõige esimene Gaudeamuse külastus.

Carmina Burana ise on väga võimas, aga kui seda saadab ilutulestik ja valgusshow, siis on asi veel vingem. Just seda me otsima läksimegi. Jõudsime veerand tundi varem Emajõe äärde ja ootasime kannatlikult rahvamassis. Hiljem selgus, et kontsert ei algagi kell üksteist, vaid kõigepealt tulid rahvast tervitama veel kuue erineva riigi presidendid. Videotervitusega esines lisaks Leedu president, kes esitas kogu oma tervituse eesti keeles. 10 punkti talle!

Mirri

Suurte silmadega pisike kiisu on meie naabrimutiks olnud juba terve aasta.

Mood-Performance-Tants 2018

Sel aastal juhtus nii, et me ei teadnud, kuidas etendus üles ehitatud on ja kuna olime endale terve festivali tarvis passid ostnud, siis sattusime istuma nii, et enamasti nägime modelle ainult selja tagant. Tundub, et lavastaja unustas sellise pisiasja lihtsalt ära. Täitsa kahju kohe.

Raukka – “Un”

Getter Tiivits – “Stargazer”

Victoria Käesel – “Antikulture”

Annika Kiidron – “It’s a trap?”

 

SaveSave

Eesti Moe Festival 2018

Sel aastal koondusid kolm Lõuna-Eesti moeshowd ühte nädalasse ja moodustasid Eesti Moe Festivali. See tähendas meie jaoks seda, et teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval veetsime õhtu moe seltsis ja reedel käisime veel kokkuvõtval galal. Selle viimase oleks võinud vahele jätta või noh, eks me poolenisti jätsimegi. Tulime poole pealt ära, sest meil oli igav ja me olime eelnenud õhtutest väsinud. Tundus, et gala oli pigem mõeldud disaineritele ja nö asjaga seotutele.

Festival ise oli kokkuvõttes väga huvitav. Etendused olid kõik väga eriilmelised. Tagantjärele mõeldes jäi kõige mõnusam emotsioon OmaMoest. Teisipäevase MPT emotsiooni mõjutas kindlasti ootamatult külm ilm. Kui vahetult enne on olnud kuu aega soojad ilmad ja siis järsku on nii jahe ja vihmane õhtu, et õige oleks talvejope selga panna, siis ei saa keegi selleks päriselt valmis olla.

Fotoülevaated etendustest tulevad eraldi postitustena.

 

Esimesed iirised 2018

Juhuu! Esimesed iirised avasid täna oma õied.

Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi

Käisime ERMis näitusel. Rahvariietelt pärid mustrid on kolinud ka muudele rõivastele. Näitusel oli esindatud neli tähtsamat perioodi: Eesti Vabariik kuni 1940, Nõukogude Eesti, Välis-Eesti ja taasiseseisvunud Eesti ja vanimas osas oli näha ka mõnd rahvarõivalt disainrõivale ülemineku komplekti. 

Tänapäevasemad teosed olid juba ka märksa tuttavamad ja nii mõnedki kusagilt nähtud. Üldiselt oli näitus väga huvitav. Isegi nii huvitav, et turvamees pidas vajalikuks meile meelde tuletada, et varsti hakatakse sulgema. Selline käitumine natuke torkas. Kui muuseum suletakse kell 6, kas siis tõesti peab juba 15 minutit varem hakkama külastajaid tüütama?!

Jalutuskäik Lääniste linnamäele

Jõe peal on praegu väga korralik jää ning seepärast on seal mõnus jalutamas käia. Täpselt paras aeg, et jõge mööda Lääniste linnamäele jalutada.

SaveSave

Siisikesed

Siisikesed jõudsid ka meie aeda:

SaveSave

Orav

Restoran töötab:

Eesti 100 ja Viljandi

24. veebruaril külastasime Viljandis Laidoneri. Tahtsime ka näha, kuidas Laidoner salliga välja näeb. Ilus nägi.

Ilm oli jube-jube külm. Jaan läks Laidoneri juurest otse autosse. Mina olin paksemalt riides ja tahtsin natuke rohkem lauluväljakut vaadata. Kui ka suuna auto poole võtsin, nägin üht vanapaari diagonaalis Jaani kiriku juurest tulemas. Nad seisatasid korraks lauluväljaku serval ja kiikasid Laidoneri poole.

Mees: “Laidoneril on sall kaelas. Kas hobusel ka?”
Naine: “Hobusel ka.”
Mees: “Ja-jah.”

Ja nii nad edasi läksidki.

Jalutuskäik metsa

Oli suurepärane päev. Vahepeal paistis päike ja vahepeal sadas lund ning vahepeal olid päike ja lumesadu korraga.

Leevikesed

Leevikesed on seekord kahekesi sööma tulnud:

Raudkull

Hommikul unisena toas ringi uimates märkasin äkki, et restoran on vaikseks jäänud. Kardina tagant paistis midagi ootamatult suurt. Hiilisin teise tuppa kaamera järele ja esimesed klõpsud tegingi juba sealsest aknast. Selgus, et meie restorani on maandunud isane raudkull.

Musttihane

Musttihasest on saanud meie restorani igapäevane külaline.

Leevike

Leevikesi on meil endiselt vähe, kuid õnneks üha tihemini on mõni siiski kohal. Sellist punast ilu on ülejäänud rohe-kollase vahel ju lausa mõnus vaadata.

Hallpea-rähn

Hallpead ei olnud vahepeal mõnda aega näha, kuid nüüd on ta jälle ilusti meie restoranis külaliseks.

Norrköping

6. veebruari õhtul oli mul võimalus pisut Norrköpingus ringi vaadata.

Musttihane

Alles hiljuti viskasin nalja, et palun mulle akna taha üks musttihane organiseerida. Ma küll ei tea, kes mind kuulda võttis, aga täna oli musttihane tõesti meie akna taga.

Page 2 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén