Nõlva

Pildikesi elust enesest

Rubriik: Linnud Page 1 of 2

Jalutuskäik Lääniste linnamäele

Jõe peal on praegu väga korralik jää ning seepärast on seal mõnus jalutamas käia. Täpselt paras aeg, et jõge mööda Lääniste linnamäele jalutada.

SaveSave

Siisikesed

Siisikesed jõudsid ka meie aeda:

SaveSave

Leevikesed

Leevikesed on seekord kahekesi sööma tulnud:

Raudkull

Hommikul unisena toas ringi uimates märkasin äkki, et restoran on vaikseks jäänud. Kardina tagant paistis midagi ootamatult suurt. Hiilisin teise tuppa kaamera järele ja esimesed klõpsud tegingi juba sealsest aknast. Selgus, et meie restorani on maandunud isane raudkull.

Leevike

Leevikesi on meil endiselt vähe, kuid õnneks üha tihemini on mõni siiski kohal. Sellist punast ilu on ülejäänud rohe-kollase vahel ju lausa mõnus vaadata.

Hallpea-rähn

Hallpead ei olnud vahepeal mõnda aega näha, kuid nüüd on ta jälle ilusti meie restoranis külaliseks.

Musttihane

Alles hiljuti viskasin nalja, et palun mulle akna taha üks musttihane organiseerida. Ma küll ei tea, kes mind kuulda võttis, aga täna oli musttihane tõesti meie akna taga.

Oktoobri keskpaik

Isegi oktoobri keskel võib päikeseliselt metsateelt veel liblikaid leida. Puud on küll kollast tooni saanud, kuid lehed on enamasti veel puu otsas.

Pühapäeva hommik

Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.

Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.

Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.

Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.

Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:

Laupäeva hommik

Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.

Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.

Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.

Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.

Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.

 

Hõbehaigur

Vaatasin magamistoa aknast välja ja üle jõe paistis midagi valget. Mis see on? Mis see on? Mis see on? Haarasin jooksu pealt kaamera kaasa ja jooksin õue. Ta on tagasi! Mitu aastat tagasi nägime hõbehaigrut kevadel. Pärast seda ei ole me teda märganud ja nüüd on ta jälle siin!

17. september

Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.

10. september

Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.

Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:

Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:

Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.

Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.

Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.

Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:

 

SaveSave

Laupäevane varahommik

Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.

Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!

Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.

Musträhn

Kuulsin, et keegi teeb kusagil kõva häält. Otsisin silmadega ja leidsingi ühe silueti eemal männi peal. Päike paistis tagant, kahjuks. Tegin pildi ära ja üritasin lähemale minna. Kuigi lind tegeles muidu peamiselt enda puhastamise ja koristamisega, siis minu lähenemiskatse talle ei meeldinud üldse ja ta lendas minema. Ah, kui suur ta oli! Lennates tegi ta teistmoodi häält. Kuna ma linnuhääli ei tunne (miks ometi?), siis ma ei saanudki teada, kes see oli. Kodus vaatasin pildi pealt järele. Juhuu, olin pildile saanud musträhni! Ma pole teda varem isegi mitte näinud, pildistamisest rääkimata.

Musträhn. Tartumaa, 12.08.2017

Save

Sookured

Kübassaare tuletorni poole sõites nägime tee ääres sookurgi. Tagasiteel tegime väikese peatuse, et kured pildile püüda. Pisut kaugele nad ju jäid, aga pole hullu, küllap järgmisel korral tabame neid paremini.

Nädalavahetus 27/2017

Laupäeva hommik tõi meie aeda külalise, keda me siin õnneks päris igapäevaselt ei kohta  – nastiku. Jaan nägi pisut hiljem veel teist isendit ka. Tundub, et oli mingi invasioonipäev.

Nautisime terrassil rahulikult mõnusat ilma ja äkki märkas Jaan mööda aeda nahistavat siili.

 

Kaelustuvi ehk meigas

See kaelustuvi, keda me täna Mustlas kohtasime, oli päris edev. Ta vaatas mind algul üle õla ja siis üle teise õla ja lõpuks otsustas, et ta võib mulle kõhtu ka näidata.

Linavästrik

Ta lihtsalt istus seal paadisillal ega pööranud mulle vähimatki tähelepanu

Punaselg-õgija

Punaselg-õgija on üks kena linnuke. Ja ta on sellest ise täiesti teadlik. Algul peitis ta end võsas, kuid siis tuli uhkelt minu ette poseerima.

Page 1 of 2

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén