Proloog: kolmapäeva õhtul kella kuuest alustasime sõitu kodust Tallinna. Oli 19 kraadi sooja ja ilm oli pilves. Ööbisime Tallinki laeval, kuhu olin meile broneerinud aknaga kajuti. (Hahaa, onju)

Neljapäeva hommikul mõni minut pärast kuute sõitsime laevalt maha ja võtsime suuna põhja. Ilm oli pilves, 17 kraadi. Tegime mõne kohvi- ja jäätisepeatuse, aga üldiselt lihtsalt sõitsime-sõitsime-sõitsime. Esimese pikema peatuse tegime Merihelmis umbes kella kolme paiku pärastlõunal. Selleks ajaks oli väljas juba 26 kraadi sooja ja ere päikesepaiste.

Meie esialgne plaan oli ööbida kusagil Luleå kandis. Seepärast otsisin ka sealkandi vaatamisväärsusi, et pärast pikka sõidupäeva jalgu sirutada. Silma jäi Gammelstadi kirikulinn, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Reklaamlehekese andmetel on tegemist 1492. aastal valminud kirikuga, mille ümber 408 majakest. Kirikutee olevate inimeste jaoks liiga pikk olnud ja seeprärast ehitati kiriku juurde majakesed, kuhu ööbima või ka terveks nädalavahetuseks jääda.

Nederluleå kirik on suurim keskaegne (ehitatud 15. sajandil) kirik Norrlandis (Rootsi põhjapoolne osa). Praegune kellatorn on ehitatud 1851. aastal puidust kellatorni asemele. Kiriku sisustus on rikkalik. Altar on ehitatud 1520. aasta paiku Antwerpenis ning olevat maksnud üüratu summa ehk 900 hõbemarka, mille kohalikud talupojad olevat sularahas kinni maksnud. Orel seevastu on märksa uuem ja pärineb aastast 1971.

Kunagi on Rootsis olnud lausa 71 kirikulinna, millest tänaseks päevaks on alles vaid 16. Enamus neist on minimaalsed. Gammelstad on suurim ja kõige paremini säilinud. Esimest korda on Gammelstadi mainitud 1600. aasta jõuludeks.

Kuna kell oli veel suhteliselt vähe ja meil energiat jagus, siis sõitsime edasi Norra poole. Teel kohtusime selle reisi esimeste põhjapõtradega.

Booking.com-i kaudu leidsin meile ööbimiseks koha nimega Camp Gielas hoopis Arvidsjauris. Saime enda käsutusse väikese majakese ühe korteri, mis koosnes köök-elutoast, duširuum-tualetist ja akendeta riidekapisuurusest magamistoast. Akende puudumine oli tõsine miinus, sest ruum oli palav ja umbne, aga noh, elasime üle.

 

SaveSave