Nõlva

Pildikesi elust enesest

Kuu: september 2017

Virmalised

Ma pole sel aastal eriti virmalistele pihta saanud. Ka seekord ei ole midagi vaimustavat näidata, aga fakt on tõestatud: mingi roheline udu taevas oli:

Mirri

Meie naabritüdruk Mirri on kolme ja poole kuuga palju suuremaks kasvanud. Triipudest on saanud täpid ja sinisilmadest väga huvitavad suured kolla-rohelised silmad.

Pühapäeva hommik

Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.

Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.

Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.

Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.

Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:

Laupäeva hommik

Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.

Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.

Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.

Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.

Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.

 

Hõbehaigur

Vaatasin magamistoa aknast välja ja üle jõe paistis midagi valget. Mis see on? Mis see on? Mis see on? Haarasin jooksu pealt kaamera kaasa ja jooksin õue. Ta on tagasi! Mitu aastat tagasi nägime hõbehaigrut kevadel. Pärast seda ei ole me teda märganud ja nüüd on ta jälle siin!

17. september

Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.

10. september

Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.

Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:

Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:

Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.

Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.

Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.

Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:

 

SaveSave

Sürgavere ja võrride võidusõit

Oi, küll oli vastik märg ilm! Olgu, tegelikult ei olnud ilm üldsegi nii hull, aga minul oli vale riietus ja veel valemad jalanõud. Jalad olid kohe läbimärjad ja nii oligi mul kohe külm ka. Jooksime Sürgavere laadalt korraks läbi ja heitsime pilgu võrride võidusõidule. EMHI torni ei hakanud seekord ronima.

 

Makramee käevõrud

Nägin internetis huvitavad, aga väga lihtsat makramee mustrit ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Oli vaja kohe ära proovida. Alustasin ainult siniste toonidega. Kui juba aru sain, kuidas paelad jooksevad, hakkas arenema idee, kuidas triipe teha. Jagasin oma õhinat Jaaniga ja värviline käevõru on juba tema valitud värvitoonidega tehtud.

Antiseptiline seep

Võtsin juba mitu päeva hoogu ja täna tegin lõpuks ära – seebi. Retsepti kohandasin vastavalt kodus olemasolevale Helen Idarandi raamatust “Lihtne seebitegu”.

117 g kookosrasva
110 g palmirasva
200 g oliiviõli
50 g magusa mandli õli
46 g kurgirohuseemneõli
73 g seebikivi
199 g saialilleteed
kollast seebivärvi
greipfruudi eeterlikku õli
saialille kroonlehti

1. september 2017

No see oli nüüd raudselt vähemalt milline loojang (kui mitte mitmemilline)!

Uued päevaliiliad meie aias

Sel nädalal oli Juhani juures püsililledele allahindlus 40%. Käisin juba eile seal vaatamas, aga siis tundus, et keegi minuga kaasa tulla ei taha. Tänaseks olin seda natuke seedinud ja teada saanud, et tegelikult tahtis üks päevaliilia siiski minuga tulla. Läksingi täna ja võtsin ta sealt kaasa.

‘Moonlight Masquerade’ – kõrgus 65 cm, Keskmise kõrgusega puhmikuline. Kreemikad õied on väga effektsed tänu tumedale lillakaspunasele südamikule. Õitseb VI-VII. Tumerohelised läikivad lehed. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.

Nii ma seal siis kõndisin, päevaliilia pott näpus, aga inimesel on ju kaks kätt. Teise kätte tuli ka midagi haarata. Pildi pealt ja kirjelduse järgi tundus väga äge olema ‘Black Prince’ – Kõrge kasvuga puhmikuline. Suhteliselt varase õitsemise algusega.Tumelillade õite läbimõõt üle 11cm. Korduvõitseja!

Kõik oli ilus kuni selleni, et tulin koju ja hakkasin oma uut saaki kirja panema. No ja palun väga! See ‘Black Prince’ on mul nime järgi juba olemas, aga no päris kindlasti ei ole minu ‘Black Prince’ tumelilla, vaid on punane mis punane. Nüüd tuleb huviga oodata, millised õied minu uuel sõbral siis on.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén