Kui esimest korda kuulsin, et Jean-Michel Jarre Eestis kontserdi annab, mõtlesin selle peale vaid korraks. Nädala sees ja hind ka parasjagu krõbe. Mida aeg edasi, seda rohkem mulle hakkas tunduma, et see võiks siiski olla üks nendest kontsertidest, millest saab korraliku elamuse ja ma ostsin piletid ära. Muidugi ei suutnud ma seda Jaani eest saladuseks jätta, kuigi üllatada oleks ka tore olnud.

Täpselt kolmapäeva hommikuks tuli lumi maha ja seepärast startisime Tartust päris varakult. Olime aegsasti kohal ja võtsime elu rahulikult. Kontsert pidi algama kell 7 õhtul. Tõesti-tõesti, kell 7 oligi keegi laval ja mängis mingit muusikat. Paar valgusvihku sähvis ka läbi saali. Inimesed muudkui kõndisid edasi-tagasi ja otsisid oma istekohti. Vahepeal tundus, et numbreid ikka üldse ei tunta ja selleks, et oma kohani jõuda, valitakse mingi suvaline sektor, kust minnakse inimeste vahele ja siis hakatakse ridade vahelt oma kohani pressima. All saalis ei paistnud lugu parem. Kogu sellest sebimisest jäi mulje, et oleme sattunud mingi küla jaanipäevale: kusagil mängim mingi muusika, kusagil on lõke ja inimesed tormavad ringi ning otsivad, kust õlut saaks. Kogu see värk läks veel hullemaks kui see keegi, kes soojendajat mängis, poole kaheksast lavalt ära läks. Järgnes pool tundi kõige jubedamat edasi-tagasi sebimist.

Kell kaheksa tuli lavale Jean-Michel Jarre isiklikult ja kõik muutus! Saime sellelt kontserdilt sellise elamuse, et olen nõus kogu nõmeda ootamise andeks andma.