Eile toimus Tartu Kunstimuuseumis Karin Pauluse loeng teemal Nõukogude Eesti disainimaastik: müüdid ja tegelikkus“. See andis hea võimaluse ära vaadata ka praegu muuseumis välja pandud näituse „Tunne Eesti disaini. Sissejuhatus“. See näitus tundus juba nime järgi huvitav. Käisime ju septembris Tallinnas Disainiöö näitusi külastamas ja selle raames jäi väga positiivselt meelde Tarbeklaasi näitus. Tartu Kunstimuuseumi näitus oli suhteliselt väike. Me oleks tahtnud ikka kohe palju rohkem Eesti disaini nautida. Terve muuseum oleks võinud seda täis olla.
Külastasime muidugi ka teisi Kunstimuuseumi näitusi. Arhitektuurinäitus „Kes loob linna?“ oli üldiselt tore, aga mind häiris see, et igas ruumis oli mingi rääkiv ekraan. Minu jaoks tekitas see häiriva müra ja vastiku kakofoonia. Oleks olnud palju meeldivam kui oleks piirdutud ühe müraallikaga.
“Tundmatu Konrad Mägi” – pisike ja väga armas näitus.
“Jõgi voolab siit läbi… Peatükke Tartu kunstiloost” – ülevaade 19. ja 20. sajandil Tartu ja Eesti kunstis aset leidnud muutustest. Vahvaks lisandiks olid maalidest tehtud pusled.