Teise päeva hommikul võtsime suuna kõige viimasele Soome linnale. Või noh, sel hetkel me veel arvasime, et Kilpisjärvi võiks linn olla. Hiljem selgus, et see on ikka pisike küla. Igatahes Raahest lahkudes paistis päike ja ilm oli jälle kuum. Lohepyrstös ööbisime toas ja sealset hommikusööki me ei võtnud. Parklas kohvi keetma hakata tundus ka kohatu, seepärast oli esimene peatus suvaline tankla, kust sai kohvi ja natuke süüa ka. Pärast seda sõitsime Oulust mööda nii, et ei märganudki, aga siis jäi teeserva koht, millest me ei saanud niisama mööda minna. Koha nimi oli Merihelmi. Tegime väikese jalutuskäigu ja nautisime kiviseid vaateid.

 Liikusime üha põhja poole. Meist vasakule jäi üle jõe juba Rootsi. Vahepeal oli muidugi vaja jalgu sirutada ja tegime pisikese peatuse Ylitornios ning vaatasime läbi traatide Rootsi.

Pärast seda oli järgmine peatus juba põhjapolaarjoonel. Pole küsimustki – pildistamise koht.

Üks meie reisi nö teema-videosid oli see:

Seepärast oli ka elevus suur, kui esimene hopi-hopi tee peal jalutas. Talle järgnesid õige varsti ka teised.

Ilusaid vaateid oli aina rohkem ja rohkem. Suvaline koht teeääres nägi näiteks selline välja:

Vahepeal tegime söögipausi mingi Lapland poe juures ja muidu nautisime niisama vaateid. Esimene lumi tekitas muidugi ka elevust. Viimased kilomeetrid Soome teid tundusid üksildased ja tuletasid Ameerika filme meelde.

Kui olime jõudnud Kilpisjärvile, oli temperatuur langenud seitsme kraadini. Meie plaan oli siinkandis ööbida ja seepärast vaatasime natuke ringi, kuid jõudsime järeldusele, et me ei suuda sellises kohas telgivaiu maasse lüüa. Mitte ühtegi mõistlikku telkimiskohta ei paistnud.

Vaatasime, vaatasime ja vaatasime veel ning booking.com pidi meid jälle aitama. Väga lähedal midagi ei leidnud. Enam-vähem hinnaga koht oli High-North Camp Birtavarre – 485 NOK-i majake kolmele. Otsustasimegi selle kasuks, sõitsime uuesti natuke tagasi, et veel Soomes tankida ja asusime teele.

Hämmastav, aga koos piiri ületamisega muutus ka loodus nagu noaga lõigatult. Kui enne olime vaimustunud Soome loodusest, siis nüüd tundus see kahvatuvat. Norra lõi meid oma mägede, kärestike, jugade ja fjordidega lihtsalt pahviks.

Kogu tee Birtavarresse oli meil tunne, et oleme hiljaks jäänud. Nojah, sisseregistreerimine oli ametlikult kella kaheksani õhtul, meie aga jõudsime kohale pisut enne keskööd. Korraks oli kahtlus, et mis nüüd siis saab ja ma jõudsin juba valida selle telefoninumbri, millelt väljaspool tööaega infot saama pidi. Siis aga nägin kollast silti ühe karbikese küljes. Sildil oli minu nimi ja karbis omakorda meie hütikese võti. Oh, kui lihtsad lahendused võivad mõnel asjal olla. Kolisime oma hütti sisse ja nautisime ümbrust. Kämping asus kahe suure mäe vahel orus, vahetult ühe laheda ojakese kõrval. Mäe küljel paistis üks juga. Imeilus asukoht! Ja kui valge seal oli!