Kuu: juuli 2015

Neljapäeval võtsime suuna Põltsamaa Roosiaiale. Olen sellest kohast palju kuulnud, kuid oma silm olla ju ikka kuningas. Algul üritasime Waze järgi sinna kohale jõuda, kuid kuigi Waze ise arvas, et ta teab, kus see roosiaed on, siis kohale ta meid siiski juhatada ei osanud. Omast arust hoidsime küll silmad lahti, aga ka teeäärsed viidad olid nii halvasti pandud, et sõitsime siiki mööda. Lõpuks üritasime lihtsalt kaardi ja oma silmade abil kohale jõuda. Uuesti tagasi sõites paistsid ka viidad paremini välja. Mingil hetkel jõudsime kohani, kust liiklusmärkide järgi läks edasi vaid jalgtee. Parkisime auto ära ja läksime jalgsi edasi. Oma üllatuseks jõudsime alles siis õigele parkimisplatsile. Tundus, et osad inimesed, kes seal varem käinud olid, ei pidanud liiklusmärke oluliseks ja sõitsid rahulikult selle viimase parklani. Eks me siis teame ka edaspidi paremini.

Hakkasime juba roosiaeda pöörama, kui mu pilku köitis kasvuhoonele kinnitatud pisike silt. Sellelt selgus, et aia külastamise eest tuleb kassasse kaks eurot tasuda. Olgu, me oleme korralikud inimesed ja läksime kassasse maksma. Seal muidugi ei olnud mitte kedagi, sest tundus, et tööl oli vaid üks inimene ja loomulikult ei jookse ta ju iga külastaja pärast kohe kassasse, vaid tegeleb kõigepealt nendega, kes midagi osta tahavad. Töötajale pole midagi ette heita, kuid korraldus ja teavitus on puudulikud. Roosid aias olid väga kaunid. Suuremal osal olid sildid juures. Saime kassast ka aiaplaani, kuid selle peal orienteerumine võttis meil natuke aega. Meil oli Põltsamaale minnes ka üks kindel huvi – roos ‘Pomponella’, mida Juhani juures kasvamas nägime, kuid mida seal enam müügil polnud. Põltsamaal leidsime, et väga sarnase õiega on ka sort ‘Raubritter’.

Kui aias jalutuskäik tehtud, siis läksime kasvuhoonesse endale seda ‘Pomponella’ istikut otsima. Teenindaja tegeles klientidega ja nii üritasime ise selgusele jõuda, kust seda istikut otsima peaks. Me ei saanudki päriselt aru, mis loogika järgi potid põrandale laotud olid. Ridade ees olid pabertahvlid, kus olid sordinimed läbisegi. Leidsime lõpuks siiski oma ‘Pomponella’ üles, kuid istikute õied ei olnud üldsegi sellised nagu me neid õues ja ka Juhani juures näinud olime. Ei hakanud riskima ja taim jäi ostmata. Kokkuvõtlikukt võib öelda, et Põltsamaa roosiaed on ilus koht, kuid korralduslik pool jätab kõvasti soovida. Asukoht on halvasti leitav ja viited ning liiklusmärgid segased. Samuti on müügi- ja turunduse osa veel väga lapsekingades. Loodame, et nad arenevad.

Tagasiteel oli meil plaanis Aiasõbrast läbi astuda ja seda me ka tegime. Mõned aastad tagasi sai sealt alguse meie päevaliiliate peenar. Või noh, päris algust ei saanud, sest esimesed olid siinsed kohalikud taimed, kuid kõvasti täiendust sai küll. Sel korral oli minu jaoks üllatav, et seal oli kogu see ala, kust me esimesel korral just päevaliiliate taimi välja valisime, üldse tühjaks koristatud. Jalutasime korraks nende kollektsiooniaias. See aasta on pistu jahedam olnud ja päevaliiliate kõrgaeg pole veel alanud, aga pungi oli ikka kõvasti. Ajasime paar sõna premehega juttu ja lõpuks tulid meiega koju kaks uut liilia sorti. See on Aiasõbras mulle ka alati meeldinud, et nad liiliaid potis ette kasvatavad. Nii lihtne, võtad sealt endale sobivad liiliad kaasa ja võid kodus kohe maha istutada. Näitavad oma ilu kohe samal aastal.

Järgmisena käisime Jardinis ja lõpuks ka Juhani juures.

Kuna Altja oli vaid nelja kilomeetri kaugusel Vihulast, siis tuli seal loomulikult ka ära käia. Kunagi algkooli aegadel käisime klassiga Lahemaal ekskursioonil, aga tookord me Altjas ei käinud. Samas olin juba siis näinud pilti Altja suurest rändrahnust ja kuulnud sealsest kalurikülast. Nüüd oligi aeg seda kõike oma silmaga näha.

Altja

Altja kaluriküla

Altja kõrts

Altja rändrahn

Pärast väikest jalutuskäiku Altjal asusime koduteele, aga ega see ei tähenda kohe, et peab silmaklappidega kõige otsemat teed koju sõitma. Tühjagi! Järgmine peatus oli meil Veltsil. Mulle nimelt meenus, et me pole sel aastal veel eriti Vikipeedia jaoks pilte teinudki. Oi-oi! Pole veel liiga hilja seda viga parandada ja Veltsi tundus just sobiva kohana, sest sealsed mõisahooned on enamasti veel Vikipeediast puudu.

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa peahoone

Veltsi mõisa viinavabrik

Veltsi mõisa viinavabrik

Veltsi mõisa kelder

Veltsi mõisa moonakatemaja 2

Veltsi mõisa moonakatemaja 1

Veltsi mõisa moonakatemaja 1

Veidi hiljem jäi meie teele veel üks koht, kuhu olin tahtnud juba ammu minna – Äntu järved. Täpsemalt on seal Sinijärv, Rohejärv ja Valgejärv. Nimede valikust ei saa ma küll päris täpselt aru, sest minu meelest oli Sinijärv kõige rohelisem. Seekord olin mina pika seeliku ja valgete tossudega ning Jaan üldsegi kingadega. Seepärast me eriti pikka matka ette ei võtnud, käisime täpselt nii palju, et kõik kolm järve ära näha. Kunagi aga tahaksime terve 18-kilomeetrise matka ette võtta.

Pärast eilset kontserti ei hakanud me enam koju tagasi sõitma, vaid ööbisime Vihula mõisas. Kuigi esimene mulje oli, et parkima me sinna küll ei mahu, polnud sellega tegelikult probleemi. Kuna meie tuba asus Viinaköögis, siis saime ka sealsamas parkida. Tuba oli tõesti superluks. See koosnes elutoast ja magamistoast. Magamistoast läks veel eraldi väike uks … riidekappi. Mul ei ole kunagi varem üheski hotellis nii lahedat riidekappi olnud! Elutoast omakorda viis uks vannituppa, kus oli mullivann. Kuna kontserdi ajal sadas vihma, siis olime päris korralikult läbi külmunud ja kuum vann läks täiega asja ette.

Vaade Vihula Viinaköögi aknast

Vaade Vihula Viinaköögi aknast

Hommikusööki pakuti peamaja teisel korrusel. Sinna pidime paar sammu jalutama, aga kuna hommik oli ilus ja päikesepaisteline, siis oli see väga mõnus. Hommikusöök mõisa rõdul pole üldsegi paha variant. Päike paistis küll kohati liigagi eredalt, aga sellel suvel on see pigem meeldiv. Pärast hommikusööki jalutasime natuke ka mõisapargis ringi. Väga ilusti korda tehtud kompleks!

Eile õhtul käisime Rakvere linnuses Evelin Võigemasti ja Raul Ukareda bändi bluusikontserdil. Vihm hakkas sadama enam-vähem kaks minutit enne kontserdi algust. Rahvas üritas hoovi servades vihma eest varjuda. Meie trotsisime vihma ja üritasime keset hoovi vastu pidada. Ega me seal päris üksi muidugi olnud. Mõned inimesed avasid täiesti süüdimatult vihmavarjudki. Uskumatu! Õnneks istusin mina nö väikese vahekäigu kõrval ja nägin ilusti esinejaid. Hoolimata vihmast oli kontsert fantastiline.

Evalin Võigemast & Raul Ukareda Band

Seitsmes päev

Startisime umbes üheksa paiku, et rahulikult 16:30 laevale jõuda. Helsinkis sõime veel kõhu täis ja oligi aeg laevale minna. Võrreldes tulekuga oli ilm hoopis teine – udune ja niiske. Helsinki kadus varsti vaateväljast.

Kodutee läks väga kiiresti. Tundub, et välismaised pikad vahemaad ja tuhanded kilomeetrid olid meid piisavalt palju mõjutanud. Päris viimasel kodutee jupil saime veel sellise vihma kaela, et sellist pole ammu nähtud. Kodus ootas meid õnnelik Juss. Sel õhtul ei jäänud ta meist tõesti sammugi maha ja tuli ööseks mõnusalt kaissu magama ka. Tavaliselt on ta selleks liiga uhke ja magab maja teises otsas.

Reisi kokkuvõte:

7 päevane reis marsruudil kodu – Tallinn – Helsinki – Raahe – Kilpisjärvi – Birtavarre – Skarsvåg – Knivskjellodden – Nordkapp – Karasjok – Vuostimo – Pyhä-Luosto – Rovaniemi – Saarijärvi – Helsinki – Tallinn – kodu
Läbisõit: 4196,7 km
Kütusekulud: ca 400 eurot
Majutuskulud: 331 eurot
Sissepääsupiletid: ca 200 eurot
Toidukulu ei oska päriselt hinnata, umbes 200 euro kandis
Laevapiletid: 244 eurot

Kogukulu peaks jääma 1500 euro kanti.

Kuuenda päeva hommikul ärkasime täiesti normaalsel ajal – mitte liiga vara nagu eelmisel päeval. Olime eelmisel päeval juba aru saanud, et ega me ühe päevaga siit niikuinii laevale jõua ja seepärast ei ole mõtet kiirustamisega üle pingutada. Üks nendest vähestest vaatamisväärsustest, mis mul olid selleks reisiks plaanis, oli ametüstikaevandus. Õnneks ööbisime sellele suhteliselt lähedal ja sõitsime nüüd hommikul sealsesse parklasse, et veel 2,5 km jalutada ja kaevandusse jõuda. Jalad ei olnud veel Nordkapi matkast täielikult taastunud, kuid võib-olla oli just see 2,5 km nüüd paras lõdvestus. Kaevandus avati kell 11 hommikul ja me olime piisavalt varakult kohal, et veel enne üks kohv juua. Ilm oli vihmane ja pigem vastik ning kuum kohv seepärast ideaalne. Kui aeg sealmaal, palus seesama kohviku teenindaja, kes oli ka kaevanduse piletimüüja, meid kaevanduse väravast sisse astuda. Kõigepealt tuli veel terve hulk treppe läbida ja siis jõudsime mäe otsa, kus pileteid kontrolliti ja midagi räägiti. Ma ei saanud mitte vaiki olla ja palusin ingliskeelset tõlget, mispeale meid hoopis ühe teise giidi juurde saadeti. Selgus, et me moodustasimegi kolmekesi ingliskeelse grupi. Tütarlaps rääkis meile natuke ajaloost ja selgitas, kuidas ametüstid on tekkinud. Seejärel viis ta meid mäeküljele, kus saime ise ametüste kaevandada. Kokkulepe oli selline, et igaüks saab ühe ametüsti kaasa võtta. Tingimuseks ainult niipalju, et see peab pihku ära mahtuma. Kui on suurem, siis tuleb natuke läbirääkimisi pidada, mis hinnaga ametüsti kaasa võiks võtta. Mina pole vist suurem asi kaevur. Eriti midagi ma ei leidnud, ainult pisikesi tükikesi. Teistel läks paremini. Jaanil läks kohe eriti hästi. Tema leitud ametüst on päris suur ja ilus. Muidugi tabas teda kohe ametüsti-narkomaania, mis tähendab seda, et ta tahaks nüüd veel ja veel neid seal otsida. Kui enne oli tal kahtlus, et mis see kaevandus ikka siis on ja kas sinna tasub minna, siis nüüd on teemaks pigem see, et edaspidi ei saa Soomes ilma ametüstikaevandusest läbi käimata üldse enam käia.

Järgmine koht, mis on tõeline turistikas, aga ikkagi “peab nägema” on Rovaniemi Santa Park. Esiteks jäi see meile ju peaaegu et teepeale ette ja teiseks on see suvel palju odavam kui talvel. Tagantjärele võin öelda, et selleks, et ainult selle pärast talvel Rovaniemisse sõita, peab ikka väga jõuluvana-fänn olema. Jäägalerii oli päris vahva ja “saanisõit” ka. Piparkooke me kaunistama ei hakanud, aga jõuluvanaga ajasime küll paar sõna juttu. Jõuluvana fototeenus on igatahes tõeline röövimine! Tegime endast ka päkapiku pildi, mille sai meilile saata. Siiani pole kohale jõudunud, võib-olla tuleb jõuludeks. Jõuluvana postkontorist saatsime endale ka jõulukaardi. Vähemalt on see koht nüüd nähtud ega jää kripeldama.

Tee äärde jäi selline koht nagu Vaskikello. Sõitsime sealt ka Norra poole sõites mööda, aga siis sadas vihma ja me ei hakanud kinni pidama. Nüüd ka kergelt udutas, aga kui me juba teist korda järjest sealkandis olime, siis oli väike fotopeatus lausa kohustuslik.

Järgmiseks ööbimiskohaks valisime endale Saarijärvil asuva Ahvenlampi kämpingu. Seal sai 45 euro eest kolmele inimesele hüti. Tundus väga ilus koht, aga kuidagi läks nii, et ma ei teinud mitte ühtegi fotot.

Viienda päeva hommikul ajas Jaan meid nii vara üles, et ma ei suutnudki päriselt ärgata. Lihtsalt uimasin terve päeva teistega kaasa. Lahkusime kämpingust ja võtsime suuna uuesti kodu poole. Sõitsime uuesti läbi Nordkappi tunneli, mis olevat varem tasuline olnud, kuid nüüd õnneks enam mitte. Kohtusime ka veel hopi-hopidega teel ja teeservas.

Mingil hetkel tegime peatuse, et Norra lumistele mägedele tagasi vaadata. Usun, et see ei ole meie viimane kohtumine nende mägedega, sest nad jätsid meile nii sügava mulje.

Karasjokis tekkis mul vajadus Saami kulutuurist osa saada ja ma sundisin teised endaga koos ühte muuseumisse tulema (Riddo Duottar Museat). Midagi väga eriliselt meeldejäävat seal kahjuks polnud.

Rohkem ma ei tihanud teisi oma kultuurivajadusega tüüdata. Tuleb muidugi tunnistada, et ma polnud ikka veel üles ärganud ja olla oli päris halb, seega ega ma isegi väga kusagile minna tahtnud. Hakkasime hoopis õhtuks ööbimiskohta otsima. Algne plaan oli sõita võimalikult kaugele, kuid eks me olime kõik ikkagi väsinud ja seepärast valisime ööbimiseks Vuostimos asuva Kuukiuru majutuskoha. Seal saime kolmekesi ööbida 48 euro eest. Õues eriti ringi vaadata ei jaksanud ega tahtnud, sest seal olid jälle tüütud sääsed platsis. Toas unustasin puhkenurgast pilti teha, aga seal oli isegi väike teler. Meie elamine asus kolmel eri tasapinnal: kõige all puhkenurgake diivani ja teleriga ning magamisnurk kahe voodiga ning WC/dušš, teisel tasandil oli köök ja kolmandal ehk katuse all oli lihtsalt põrand, kuhu sai madratsid maha panna. Õhtu lõppes sellega, et teised jäid magama, mina aga vaatasin esimest korda üle pika aja AK-d ja ärkasin alles siis esimest korda üles. Magama jääda oli raske, sest päike paistis otse voodisse – asusime ju veel seal pool põhjapolaarjoont.

Neljandast päevast pidi saama meie reisi kõige olulisem päev – matk Knivskjelloddenile, mis on Euroopa põhjapoolseim punkt, millele jalgsi ligi saab. Võrreldes tavaliselt põhjapoolsemaks peetava Nordkappiga on Knivskjellodden umbes 1380 meetrit põhja pool. Vahe on lihtsalt selles, et Nordkapile saab auto või isegi bussiga kohale sõita, aga Knivskjelloddenile tuli 10 kilomeetrit jalutada. Huvitav on see, et igal pool on kirjas, et üks ots on 9 km,  aga Endomondo luges 10 km kokku ja tagasi parklasse jõudsime vahetult pärast Endomondo 20 km teadet. Statistilisest infost veel laiuskraadid: Knivskjellodden 71°11′08″ ja Nordkapp 71°10′21″

Matk Knivskjelloddenile

Veel enne matkama minekut otsustasime, et tahaksime võimalusel ka järgmise öö samas kohas ööbida. Kahjuks päris samasse hütti jääda ei saanud, sest väidetavalt olid kõik hütid broneeritud. Selle asemel pakuti meile tuba, mis oli küll natuke kallim (720 NOK). Enne otsustamist lubati tuba üle vaadata. Ei noh, hinnavahe oli ju väga väike, aga toas oli ka oma kööginurgake ja WC/dušš vaid sammu kaugusel, kuigi teise toaga jagatavad. Eelmisel õhtul jalutasin ma igatahes rätikusse mähituna üle suure porise hoovi. Elutingimuste paranemine oli märgatav. Niisiis, ööbimispaik selgeks räägitud, asusime teele. Sõitsime Nordkapi poole kuni teeääres oli Knivskjelloddeni parkla. Auto jätsime sinna ja asusime teele. Alguses oli tee paras turistikas. Vahepeal oli pinnas päris niiske. Kohati isegi nii märg, et sinna olid lauad maha laotatud, et pisut kuivema jalaga läbi saaks. Kõigest hoolimata suutsin mina suhteliselt matka alguses varbad märjaks saada. Matkarada oli märgitud kivihunnikutega. Nende järgi oli lihtne õiget suunda leida. Maastik oli üldiselt väga kivine. Kivide vahel võis leida ka turbast pinda. Ühe koha peal paistis eemalt vaadates jäähunnik. Lähemalt vaadates oli tegemist siiski valge kvartsiga. Muidu hallikate tuhmide kivide hulgas tundus see kuhil otsekui teisest maailmast.

Kohati üritas natuke vihma sadada ja tugev tuul oli enam-vähem kogu aeg. Juuksed laperdasid vastu kapuutsi. Olin täitsa kindel, et tahtsin ka kindad kaasa võtta, aga küllap jäid need suures pakkimise saginas ikkagi kusagile vedelema ja nüüd magab Juss nende otsas. Hea, et talvejope käised piisavalt pikad on, saab sõrmed ka sooja tõmmata. Mida edasi, seda tihemini lükkasin kapuutsi peast, et parem ringi vaadata oleks. Vaated on seal tõesti hämmastavad. Neeme tipule lähenedes muutus jalgealune suurteks kaldus kivipindadeks, mida katkestasid päris korralikud kaljulõhed. Turistiretkest oli saanud täitsa tõsine matk.

Neeme tipus oli püramiidi kujuline tähis, et tegemist on Euroopa põhjapoolseima punktiga. Sellest mõned sammud ülespoole oli postkast, milles logiraamatud, kuhu sai end kirja panna. Just sel hetkel, kui me sellega tegelesime, kippus ilm jälle vihmaseks, seepärast varasemaid sissekandeid lugema ei hakanud. Pärast alles mõtlesin, et oleks võinud mõne pildi teha, aga kohapeal võttis külm tuul mõistuse kinni. Jaan käis päris neeme tipus ära ja pani käe vette ka. Olevat soojem olnud, kui ta ootas.

Tagasitee oli karm! Konkreetselt! Need kaldus kivipinnad olid suht köki-möki, aga kõige karmim oli järsk tõus, mis viis merekaldalt mäe otsa. Ma ei valeta, kui ülten, et pidime ühe tõusu jooksul kaks korda puhkama. Olime matkaks küll valmistunud ja spordibatoone ning -geeli kaasa võtnud, kuid see matk võttis meid ikkagi päris korralikult läbi. Pole ka imestada – kui kontorirott peab hakkama mäest üles ronima ja seda kilomeetrite viisi, siis ta lihtsalt väsib ära. Õnneks ergutasid meid vahepeal nii hopi-hopid kui ka imeilusad vaated. Päike pakkus vaimustavaid valguselamusi.

Kõndisime ja puhkasime ja kõndisime ja puhkasime. Lõpuks olid silmad päästval parklal nii kinni, et ei märganud vaid veidi eemal söövat põhjapõtrade karjagi.

Nagu öeldud, teatas Endomondo vahetult enne parklat, et 20 km sai täis. Parklas otsisin esimese asjana kuivad sokid ja tossud. Minuga matkal käinud vanad Adid läksid kõige kaduva teed, sest ühel oli nina ja veerand tallast täiesti lahti ligunenud. Kõht oli tühi, kuid meel oli hea. Suundusime kämpingusse end tankima.

Nordkapp oli meil (või vähemalt mul) veel ikka natuke hinge peal. Ma saan aru, et see on lihtsalt üks turistimagnet, aga ikkagi on mul tunne, et ma pean sellised asjad ka oma silmaga ära nägema. Õnneks oli Jaan valmis veel pärast sellist matka ka Nordkapile sõitma ja minuga seal natuke ringi vaatama. Sõitsime kohale, pilet maksis 255 NOK-i. Parkla oli paksult karavane ja busse täis. Otsustasime kõigepealt õues jalutada ja alles siis sisse vaatama minna. Tore oli see, et siit oli näha Knivskjellodden, kuhu me päeval matkanud olime. Muidugi oli vaja pilti teha. Sel hetkel sai fotokaamera aku tühjaks. Käisin uuesti autos tagavara aku järel ära. Selle lisaaku ost oli enne reisi üks mu põhimuresid. Originaalaku vastupidamisega võib ka väga rahul olla. Läksime päris Nordkapi tippu merd vaatama. Imeline! Meri tundus nii vaikne ja ilus. Pilved peegeldusid pinnalt. Kuigi kell oli üheksa läbi, oli päike veel kõrgel. Meie mõistes. Olime väsinud ja otsustasime kämpingusse magama minna. Tagasiteel tuli meile vastu terve hulk busse. Küllap läksid kesköist päikest vaatama.

Kolmanda päeva hommik. Olime end korralikult välja maganud, mis tähendab seda, et startimise ajaks oli kell juba päris palju. Maksime öömaja eest ja hakkasime navigeerimiseks Norra internetikaarti otsima. Võin kohe etteruttavalt öelda, et seda me vaatamata oma korduvatele püüdlustele ei leidnudki. Poodides oli saada ainult nö kõneajakaarte, aga mitte ühtegi stardikomplekti. Pärast mõningast otsimist hakkasime hoopis tavalist paberil teede kaarti otsima – seda ka polnud! Päris viimasest Norra tanklast oleks saanud, aga siis tundus juba mõttetu. Kusjuures, Taani kaarti näiteks müüdi.

Nojah, Birtavarre poest me kaarti ei saanud ja sõitsime märkide järgi. See on selles mõttes eriline reis, et tavaliselt ma planeerin rohkem, teen korralikuma eeltöö, aga seekord polnud üldse aega ja reis tundus natuke segane. Üks väheseid asju, mida näha tahtsin, oli Gorsabrua sild ja juga selle juures. Õnneks asus see Birtavarrest vähem kui 20 km kaugusel. Usun, et kui me oleksime ööbinud järgmises külakeses, siis me poleks hakanud tagasi sõitma. Nüüd aga pidi sellest saama meie esimene jalutuskäik. Võtsime autoga suuna mäest üles. Võib julgelt öelda, et see oli autole ja ka juhile tõsine katsumus, aga hakkama saime!

Parkisime auto tee äärde ja jalutasime mööda väikest kruusateed. Vahtisime ette ja taha ja kõrvale ega jõudnud ära imestada, milline võib loodus olla. Ühelt nukilt oli sild juba näha ja korraks tekkis küsimus, kas ikka minna edasi või oleme piisavalt näinud. Küll on hea, et läksime! Muidu oleks see suurepärane juga ja kaljulõhe selle all nägemata jäänud. Tüübid sättisid sillal just oma benji hüppe varustust paika ja rääkisid, et see kaljulõhe on 153 meetrit sügav. Muljetavaldav!

Lumi!

Pärast jalutuskäiku sõitsime uuesti mäest alla. Selleks ajaks oli mägise tee servas juba palju rohkem parkivaid autosid. Tee kulges mööda fjordi serva ja aeg-ajalt proovisime asustatud kohtades ikka veel õnne, et interneti kaarti saada. Suvalise poe eest avanes fjordile selline vaade:

Sørkjosen

Kõigi selliste vaadete juurde tuleb lisada, et ega me oma alalõugu eriti muus asendis hoida ei saanud kui ainult rippumas. Vaated olid lihtsalt nii võimsad! Näiteks tegime tee peal järjekordse peatuse, et korraks vaadet nautida ja kohe natu-natuke hiljem avastasin ma, et seal lähedal on Gildetun, kust pidavat olema üks vägeavamaid vaateid Põhja-Norras. Keerasime siis ka sinna sisse, sest oma silm on ikkagi kuningas ja ma pean tunnistama, et kirjasõna ei valetanud. Pilt seda muidugi päriselt edasi ei anna, aga meeldetuletuseks natuke ikka.

Gildetunil mäe otsas oli tohutu külm tuul ja eriti kaua me seal olla ei suutnud. Temperatuur oli 6 kraadi. Tundus, et selle hotelli hoov on suhteliselt turistimagnet. Rahvast oli lausa bussidega kohale toodud.

Jätkasime oma teed. Järgmine peatus oli meil Jokelfjordi liustiku juures. Meie sõitsime autoga parkimisplatsi ja siis jalutasime natuke, et pilk liustikule heita. Väidetavalt korraldab kohalik ettevõte seal ka paadisõite liustiku juurde. Arvatavasti tuleb selle eest varandus välja käia, seepärast piirdusime eemalt vaatamisega. Kuna liustik oli piisavalt kaugel, siis jäi elamus võib-olla pisut nõrgaks. Mis seal ikka, tuleb kunagi mõne teise liustiku serva peale jalutama minna. See konkreetne olevat Euroopa ainus liustik, mis langeb ookeani. Tagasiteel pidasime kuningliku vaatega piknikku.

 Pikniku käigus sai meile selgeks, et kuigi meil oli plaan minna Alta muuseumisse kaljujooniseid imetlema, jõuaksime sinna nii hilja õhtul, et vaevalt see enam avatud on. Järgmist päeva oodata tundus aga ka aja raiskamisena. Seega tuleb ka Alta muuseumisse minna mõni teine kord (sest see lihtsalt ei saa viimaseks Norra reisiks jääda!). Valisime järgmiseks ööbimiskohaks välja Kirkeporten Camping’u Skarsvågis. Põhiliseks argumendiks oli asukoht. Meie reisi põhieesmärk oli ju ikkagi Nordkapp. Kirkeportenis saime majakese kolmele 650 NOK-i eest (ca 72 eurot). Jõudsime kohale jällegi pärast ametliku sisseregistreerimise aega, aga piisavalt varakult, et keegi meile veel võtma kätte annaks. Silt minu nimega oli igatahes ka juba uksele riputatud, aga seda seekord vaja ei läinud. Tee Skarsvågi oli kõike muud kui joonlauaga tõmmatud.

Teise päeva hommikul võtsime suuna kõige viimasele Soome linnale. Või noh, sel hetkel me veel arvasime, et Kilpisjärvi võiks linn olla. Hiljem selgus, et see on ikka pisike küla. Igatahes Raahest lahkudes paistis päike ja ilm oli jälle kuum. Lohepyrstös ööbisime toas ja sealset hommikusööki me ei võtnud. Parklas kohvi keetma hakata tundus ka kohatu, seepärast oli esimene peatus suvaline tankla, kust sai kohvi ja natuke süüa ka. Pärast seda sõitsime Oulust mööda nii, et ei märganudki, aga siis jäi teeserva koht, millest me ei saanud niisama mööda minna. Koha nimi oli Merihelmi. Tegime väikese jalutuskäigu ja nautisime kiviseid vaateid.

 Liikusime üha põhja poole. Meist vasakule jäi üle jõe juba Rootsi. Vahepeal oli muidugi vaja jalgu sirutada ja tegime pisikese peatuse Ylitornios ning vaatasime läbi traatide Rootsi.

Pärast seda oli järgmine peatus juba põhjapolaarjoonel. Pole küsimustki – pildistamise koht.

Üks meie reisi nö teema-videosid oli see:

Seepärast oli ka elevus suur, kui esimene hopi-hopi tee peal jalutas. Talle järgnesid õige varsti ka teised.

Ilusaid vaateid oli aina rohkem ja rohkem. Suvaline koht teeääres nägi näiteks selline välja:

Vahepeal tegime söögipausi mingi Lapland poe juures ja muidu nautisime niisama vaateid. Esimene lumi tekitas muidugi ka elevust. Viimased kilomeetrid Soome teid tundusid üksildased ja tuletasid Ameerika filme meelde.

Kui olime jõudnud Kilpisjärvile, oli temperatuur langenud seitsme kraadini. Meie plaan oli siinkandis ööbida ja seepärast vaatasime natuke ringi, kuid jõudsime järeldusele, et me ei suuda sellises kohas telgivaiu maasse lüüa. Mitte ühtegi mõistlikku telkimiskohta ei paistnud.

Vaatasime, vaatasime ja vaatasime veel ning booking.com pidi meid jälle aitama. Väga lähedal midagi ei leidnud. Enam-vähem hinnaga koht oli High-North Camp Birtavarre – 485 NOK-i majake kolmele. Otsustasimegi selle kasuks, sõitsime uuesti natuke tagasi, et veel Soomes tankida ja asusime teele.

Hämmastav, aga koos piiri ületamisega muutus ka loodus nagu noaga lõigatult. Kui enne olime vaimustunud Soome loodusest, siis nüüd tundus see kahvatuvat. Norra lõi meid oma mägede, kärestike, jugade ja fjordidega lihtsalt pahviks.

Kogu tee Birtavarresse oli meil tunne, et oleme hiljaks jäänud. Nojah, sisseregistreerimine oli ametlikult kella kaheksani õhtul, meie aga jõudsime kohale pisut enne keskööd. Korraks oli kahtlus, et mis nüüd siis saab ja ma jõudsin juba valida selle telefoninumbri, millelt väljaspool tööaega infot saama pidi. Siis aga nägin kollast silti ühe karbikese küljes. Sildil oli minu nimi ja karbis omakorda meie hütikese võti. Oh, kui lihtsad lahendused võivad mõnel asjal olla. Kolisime oma hütti sisse ja nautisime ümbrust. Kämping asus kahe suure mäe vahel orus, vahetult ühe laheda ojakese kõrval. Mäe küljel paistis üks juga. Imeilus asukoht! Ja kui valge seal oli!

Reisi esimese päeva hommik algas stardiga kell kuus. Meil oli broneering kella poole üheteistkümnesele laevale ja check-in-i jõudsime suhteliselt täpselt tund enne laeva väljumist. Enne seda jõudsime veel imekiirelt tankida. Oli ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Laevasõit kestis kaks tundi ja me olime endale selleks ajaks ka hommikusöögi broneerinud, et Helsinkis pärast mitte aega raisata.

Helsinki sadamas oli esimene käik sadamahoonesse, et osta endale Saunalahti ettemaksuga intereneti kaart. Kuna sealses putkas oli ainult kolmepäevaseid, siis ostsin kaks tükki á 6 eurot. Helsinkist võtsime suuna Oulu peale. Meil oli plaan Botnia lahele pilk peale visata enne kui suurt merd vaatama läheme. Mida lähemale me Oulule jõudsime, seda vihmasemaks muutus ilm ja minus lõi välja mingi pirts, kes ei taha vihmase ilmaga telki üles panna. Otsisin vaikselt booking.comist võimalikke ööbimiskohti ja üllatus-üllatus leidsin koha, kus saime kolmekesi 25 euro eest ööbida. Teised olid selle plaaniga kiirelt nõus ja nii muutsime natuke kurssi ja sõitsime kohta nimega Raahe. Seal asus Hostel Lohenpyrstö. Jõudsime suhteliselt hilja kohale ja läksime vaatama, kas on veel kedagi, kes meid seal vastu võtaks. Ülakorruselt tuli keegi härra ja palus meil täita külastajakaardid. Tundus, et tegelikult oli mõeldud, et iga inimene maksab oma ööbimise eest 25 eurot, sest härral tekkis sellega korraks mingi segadus, aga mina pistsin talle kohe oma booking-i kinnituse silma alla, kus oli selgelt kirjas, et toa kohta 25 eurot. Tuba oli pisike, aga väga huvitav. Magasime nagu väikestes karpides. Hoones oli olemas saunaruum, mis meie saabumise ajaks oli jahe, kuid vesi oli kuum ja mõnus. Muid teenuseid me ei tarbinud.

Enne magamaminekut käisime natuke ringi jalutamas. Hostel asus põhimõtteliselt otse Botnia lahe kaldal ja väikese jalutuskäigu kaugusel oli linnuvaatlustorn, kuhu meil oli vaja ronida, et vaadet nautida.