Nõlva

Pildikesi elust enesest

Kuu: aprill 2015

Kevad tuleb

Aprilli lõpus on juba ilusaid õisi

Juss oli ka valmis mulle natuke poseerima.

Teksalapiseelik

Juhuu! Kokku kulus neli õhtut ja üks päev. Nüüd võib öelda, et seelik on enam-vähem valmis. Jah, alla serva peaks veel pits tulema ja üks väike tasku-kott on ka plaanis, aga suures plaanis või seeliku juba selga tõmmata.

DSC_6406-Edit-1-2

Kevadine laupäev

Täna hommikul ärkasin kaheksa paiku. Juss käis ja tüütas mind mõnda aega ja pärast seda mul enam und ei olnud. Tõusin ja nautisin aknast sisse paistvat päikest.

Viimastel õhtutel olen õmmelnud. Tahan teha teksalapiseelikut. Täna hommikul jõudsin seelikuosa põhimõtteliselt kokku õmmelda. Nüüd on vaja veel värvliosa ja alaservale õige lahendus leida.

Pärastlõuna veetsin õues. Päikese käes oli nii soe, et fliisi ei olnud vajagi. Tegin päevaliiliate peenra korda.

Imeliselt kevadine laupäev

Täna oli üks äraütlemata ilus ilm. Käisin juba hommikul mööda aeda ja nautisin olemist. Nädala sees on veel ühed krookused õitsema hakanud. Seekord ‘Spring Beauty’. Muidugi on see puhmas veel suhteliselt väike. Eriti kui võrrelda nendega, mis juba mõnda aega õitsevad ja end oma täies ilus presenteerivad. Pilte vaadates meenub, et meil on ju ka valge krookus, aga millepärast läheb kogu aeg meelest seda pildistada.

Keset päeva oli mul linnas natuke tegemist, aga kui koju jõudsin, ruttasin kohe uuesti aeda. Olin nimelt hommikupoolikul avastanud, et meil on üks puškiinia veel ja see vajab ka ümberistutamist enne kui ta ära õitseb ja ma teda jälle ära ei tunne. Pärast puškiinia kolimist tegelesime ühe väikese projektiga, mis mul juba mõnda aega meeles oli mõlkunud. Nimelt nägin kusagil pilti roosipeenrast, mille servad olid punutud ja jäi mulje nagu kasvaksid roosid suures korvis. Roosidele meil sellist serva vaja pole, aga pojengidele kuluks tugi ära. Meil on jõe ääres pajuvõsa rohkem kui küll. Piisavalt suur osa sellest on veel noor ja sobib punumiseks. Juba eelmisel nädalavahetusel andsin seal kääridele valu ja täna jätkasin. Jaan lõi pojengipeenra serva tokid püsti ja siis asusime punuma. Ei, me pole kumbki korvipunumisega tegelenud, aga ega see mingi raketiteadus olla saa. Mina alustasin, aga õigepea selgus, et ma polnud seda protsessi enda jaoks läbi mõelnud. Jaan tuli palju parema ideega ja minu tehtud algus sai kõik üles harutatud. Lasin Jaanil punuda ja tegelesin ise peamiselt uute okste lõikamisega. Projekt pole veel lõpetatud, aga mingit aimu saab:

DSC_6250-Edit-1-4

Oma tõelist palet näitab see projekt niikuinii alles siis, kui pojengid õitsevad ja veidi üle selle punutise kaarduvad.

Puškiinia!

Kevad on juba sealmaal, et igal hommikul jalutan põnevusega mööda aeda. Meil on jõe kaldal selline nõlv, kuhu on aastaid igasugu aiajäätmeid visatud ja üks naabrinaistest on sinna päris suure hulga lillesibulaid visanud. Tänahommikuse ringi ajal märkasin seal nõlval ühte puškiiniat. Ma pole neid vist kunagi päriselt näinud, vaid alati ainult pildi peal. Aga nüüd on vähemalt üks taim meie aias! Õhtul kolisin selle taimekese kohe ülemisse aeda sidrunkollase sireli alla ära. Selleks, et ta enam kaotsi ei läheks.

DSC_6230-1-2

Aianõuanded

Ajakirjadega koos saabusid meile ka Kekkilä ja Biolani väikesed teatmikustiilis reklaamid. Ma ei taha neid alles hoida, sest meil lihtsalt ei ole sellise kraami jaoks ruumi, ga mõned mõtted otsustasin siia kirja panna:

Sammal ja muru:

Sammal vohab happelises mullas, samas muru vajab lubjarohket alusmulda. Seetõttu on oluline regulaarne muru lupjamine. Ka varjulises kasvukohas tunneb sammal ennast murust paremini. Peamine eeldus sambla levimiseks on maa tihenemine, mistõttu murutaimede juured ei saa enam küllalaselt hapnikku. Sellisel juhul tuleb mulda õhutada. Väiksetel aladel saab auke teha hanguga või kangiga, lüües umbes 10 cm sügavusi auke. Parim aeg muru õhutamiseks on kevad, aga õhutada võib ka muru kasvuperioodil. Kui muru on õhutatud ja sammal mehhaaniliselt eemaldatud, muru väetatakse. Väetisele puistatakse õhuke kiht musta mulda. Rehitsemine viib mulla murutaimede varte juurde. Mulla all aktiviseerub mikroorganismide tegevus, mille tulemusena paraneb mulla struktuur ja õhuvahetus. Selle tulemusel paraneb ka murutaimede juurestik.

Viljapuud:

Viljapuude kasvukohal peab mulla sügavus olema umbes 80 cm.
Istutamise järgselt kasta taime iga nädal, 30-40 liitrit korraga.

Õuna- ja pirnipuude õige hoolduslõikuse aega on kevad-talvel, kui pungad ei ole veel puhkenud.

Kevadised õied

Eelmisel aastal kasvasid meil lumikellukesed muru sees. Et neid sealt päästa, kaevasin nad välja. Sel kevadel aga ei olnud mul enam meeles, kuhu ma need istutasin. Mu õde avaldas juba arvamust, et jätsin nad maha istutamata. Nüüd aga leidsin lumikellukesed üles! Ebaküdoonia all on neile sobiv koht küll.

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén