Eile tegime vaatamata kuumale ilmale ühe Lääne-Virumaa tuuri. Või võib-olla just kuuma ilma tõttu, sest autos on meeldivam istuda kui õues olla.
Alustasime oma avastusretke Emumäelt. Seal on päris huvitav puukujude rada ning mäe otsas vaatetorn. Vaatetorni külastamise eest küsiti täikasvanult 80 senti. Täitsa huvitav, kas see vallal tegelikult ka ära tasub või läheb pileteid müünud naisterahva palk kallimaks. Mingit eriliselt hingematvat vaadet torni otsast ei olnud, pigem selline tavaline ilus Eestimaa. Igatahes saame nüüd väita, et Pandivere kõrgustiku kõrgeima tipu vaatetornis on meil käidud. Emumägi (166,6 m merepinnast) on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Vaatetorn püstitati 1997. aastal arhitekt Tiit Hanseni projekti järgi. Hirmsasti tahaks soovitada, et seda võiks mingi käetoega täiustada. Oleks minusugustel aktiivsest puhkusest väsinud vanainimestel ka kergem.
Edasi viis tee meid Salla mõisa juurde. Selle peahoone pärineb tõenäoliselt 1770. aastatest. Praegu on seal Salla põhikool ja raamatukogu.
Pärast Sallat võtsime suuna Simunale. Jalutasime sealses kirikuaias pisut ringi. See oli meeldivalt varjuline koht. Kiriku taga nägime väga huvitavaid varemeid, aknaraam oli rauast. Pärast mõnusat jalutuskäiku võtsime kohalikust poekesest jäätist ja jätkasime teed.
Järgmisena jõudsime Muuga mõisa (Münkenhof) juurde. Käisime siin mõned aastad tagasi ühel sügis-talvisel külmal päeval. Seega päris uus see koht meie jaoks polnud, kuid ikkagi oli ilusa suvise ilmaga meeldiv kõik uuesti üle vaadata. Väidetavalt on mõis saanud oma nime preestermunkadelt, sest kuulus keskajal Pirita kloostrile. Huvitava elemendina on säilinud mõisa kellatorn. Samuti olid meie jaoks väga huvitav karjakastelli varemed.
Toolse linnuse varemed:
Vanamõisa mõisahoone:
