Olen sellel aastal hästi laisk olnud ja ennast kogu aeg lohutanud, et tavaliselt meil ei olegi nii varast kevadet ja niikuinii ei oleks midagi teha saanud. Ka praegu on mul veel mingi öökülmade hirm. Loodus aga areneb omasoodu ja lilled näitavad oma kauneid õisi. Jõudsin täna lõpuks tulbipeenra korda teha. Eelmisel aastal Juhani juurest ostetud tulpidest pean veel Juhanile ülevaate tegema, sest mõned sordid ei vasta absoluutselt ostetule. Madonnaliiliatega on kehvasti. Midagi jäi neist alles ka, aga mädaseid kohti oli palju. Veel hullemini läks tumeda hüatsindiga (nimi vajab täpsustamist). Mõlemal sibulal oli südamik täiesti mäda. Kraapisin kõik mäda välja ja alles jäi tugev sibul, millest saab läbi vaadata. Ei mingit südamikku, ei juuri. Kurb, aga need tuli prügihunnikusse visata.

Piibelehed õitsevad täies mahus. Nende lõhn on lausa joovastav. Viimane uus nartsissisort Tricollet avas samuti õie. Täielik pettumus! See ei ole jällegi see, mida me ootasime. Ma tõesti ei tea, kuidas nii saab olla, aga tundub, et ka siin on valed sibulad pakis olnud. Ka naabrinaiselt saadud tavalised lõhnavad poeedinartsissid õitsevad. Kõige tavalisem valge õieke ja ikkagi on see minu jaoks kõige kaunim nartsiss üldse.

Jaan pildistas meie pardiema, kes ei lasknud ennast absoluutselt pesemise juures segada. Alles siis, kui Juss talle väga lähedale läks, lendas part tiigi peale ja pahandas haleda häälega.