Nõlva

Pildikesi elust enesest

Kuu: september 2013

Jägalajoale ja tagasi

Laupäeval võtsime suuna Jägala peale. Ma ei olnud seal kunagi käinud.

Tagasiteel tegime peatusi Aegviidus, Jänedal ja Porkunis. Ilusad kohad kõik.

Pärast Jänedalt lahkumist pöörasime korraks teelt kõrvale ja jalutasime Jäneda linnamäel. Milline tore koht! Keegi on seal ikka tõsiselt vaeva näinud ja terve hulga puukujusid teinud. Tänu nendele ei ole tegemist mingi suvalise linnamäega, vaid täiesti erilise kohaga. Kahjuks on keegi haige inimene teisel arvamusel olnud ning mitmed kujud on kahjustatud. Imelik ikka, kuidas teiste tööd ja vaeva üldse ei austata.

 

Süüteroosid

Juba suvel sain õelt terve hulga tühje munakarpe ning kotitäie küünlarasva veel peale. Suve jooksul ei tekkinud kordagi tunnet, et peaks süüteroose tegema, kuid nüüd oli see täpselt selline tegevus, mida sobis telerit vaadates nokitseda. Justkui möödaminnes sai kolm karpi ära peenestatud ja roosideks volditud. Kuuma sulavahaga töötamine on ühest küljest pisut valus, kuid teisalt väga mõnus ning mõjub sõrmedele pehmendavalt.

DSC_7191v

Hall

Täna hommikul oli maas selle aasta esimene hall. Jah, ma olen ühel hommikul juba saanud auto esiklaasilt jääd pühkida, kuid seekord oli asi tõsine. Pühkimisest ei piisanud, kraapimine oli päevakorral.

Kohupiima-õunakook

Eelmine õunakook sai paar päeva tagasi otsa ja külmkapis oli üks toru kohupiima, mis vajas kohe ära kasutamist. Mõned õunad olid ka veel ämbri põhjas alles. Ega muud, kui tuli jälle retseptiotsingutele asuda. Seekordseks valituks osutus järgmine retsept:

300 ml jahu
100 ml suhkrut 125 g võid
0,5-1 tl küpsetuspulbrit

kõik see sai purulaadseks olluseks näperdatud ja suurem osa sellest õhukese kihina koogivormi põhja surutud. Täidiseks:

3 munakollast
100 ml suhkrut
1 toru kohupiima
125 g hapukoort
4 kooritud ja tükeldatud õuna
3 munavalget

Munakollased ja suhkru lasin koos vahtu ning lisasin kohupiima ja hapukoore ning ka õunatükid. Munavalged vahustasin eraldi ja lisas ülejäänud massile. Kogu täidise valasin koogipõhjale ning peale riputasin põhjast üle jäänud puru. Küpsetasin 180 kraadi juures 30 minutit.

Kook jäi hästi õhuline. Jaan arvas, et see võib isegi olla selle sügise parim õunakook.

Kultuurimälestised

Olen viimaste nädalate jooksul päris mitut vana mõisa vaatamas ja pildistamas käinud. Päris huvitav, kuidas selline asi kaasa võib haarata. Otsin aga jälle Vikipeedia ja Kultuurimälestiste registri abil uue sihtkoha välja ja lähen vaatan üle. Põnev! Ühel päeval pärast tööd sõitsin Luunjast läbi. Seal on ilus pargike ja säilinud on mõned mõisaaegsed hooned. Peahoonet ennast küll kahjuks enam ei ole.

Tegelikult on huvitav mõelda, et üle jõe on vastamisi olnud Luunja ja Kaagvere mõis ning Kavastu ja Mäksa mõis. Ühel õhtul üritasin Mäksal ja Kaagveres käia, kuid Mäksal oli aiavärav kinni ja suur silt aia peal: G4S valvab. Päike oli ka kohe loojumas ja seepärast ei tahtnud ma päris jõuga sisse trügima hakata. Seepärast jäigi mul sealne mõisahoone nägemata. Kaagveres aga oli värav lahti ning kuna ühtegi keelavat silti ei olnud, jalutasin seal natuke ringi. Tunne oli ikkagi selline kahtlane, sest päris täpselt ei saanud aru, kas ma tohin seal olla või mitte.

Selgeks sai, et kui tahta pärast tööd veel kusagile pildistama jõuda, ei tohi vahepeal kodus uimerdada, vaid tuleb kohe uuesti autosse istuda. Otse töölt minnes aga tuleks riided ära vahetada, sest kingade ja kleidiga ei ole ikka kõige mugavam liiva või pika rohu sees käia. Tunne ja emotsioon aga pidavat fotodelt välja paistma. Kavastus käisime nädalavahetusel koos Jaaniga. Kunagisest mõisast on alles jäänud vaid ait ja talli varemed. Vaadata oli väga vähe, aga olen siiski rahul, et seal käidud sai. Oleks pidanud veel edasi sõitma ja Uue-Kastre linnuse territooriumi ka üle vaatama, aga seal asub tänapäeval Emajõe Suursoo looduskeskus, kuhu jõudmiseks tuleb läbida kellegi eraomanduses olevat teed ning kellega looduskeskus tee kasutamise osas kokkuleppele ei saa ning seepärast ei olnud tahtmist oma nina sinna toppida.

Laupäeva hommikul käisin Ahjal. Jalutasin pargis ja ümber tiigi. Oli mõnusalt udune hommik. Ahja on väga ilus koht. Kõigepealt seadsin sammud läbi pargi mõisa peahoone juurde. Selles olevat vanasti kool asunud, kuid nüüdseks on maja tühi ja 2007. aastal tulekahjus kannatada saanud. Hommikune aeg on rahulik. Nägin ainult üksikuid inimesi. Mõned jalutasid koeri, teised iseennast. Tiigikaldal ukerdasid pardid. Üle tiigi viib väike sillake. Tiigi teisel kaldal on ait-kelder, valitsejamaja ning tõllakuur. Ümber tiigi saab mõnusalt ringi jalutada. Pardid tundsid end küll häirituna.

Sõitsin pärast Ahjat veel ka Kärsale, kus on huvitav kõrtsikompleks.

Kanada õunakook

Täna küsisin poes Jaanilt, kas saiakesi ka ostame, mille peale tema vastas, et sa ju niikuinii küpsetad midagi jälle. No mis mul siis muud üle jäi, kui Internetist uus õunakoogi retsept otsida. Ei taha ju pidevalt ühte ja sama kooki ka teha. Jäin pidama Nami-Namis avaldatud Kanada õunakoogile. Ainult õige pisut tegin ümber ehk lisasin kardemoni

Segasin kõigepealt kokku:

180 g nisujahu
0,5 tl soola
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl kardemoni
85 g suhkrut

Teises kausis:

1 muna
1,5 dl piima
50 gr sulatatud võid
4 kooritud ja tükeldatud õuna

Selle koosluse segasin kuivainete hulka ning kallasin seejärel kõik koogivormi. Katteks peale segasin:

4 sl pruuni roosuhkrut
3 sl jahu (tegelikult ei tea täpset kogust, sest segasin pärast veel natuke juurde
2 sl võid
1 tl kaneeli

Kook küpses 200-kraadises ahjus 35 minutit.

Kohalikud kultuuriväärtused

Septembrikuu jooksul toimub Vikipeedias fotovõistlus Kultuurimälestised Vikipeediasse. Olen otsustanud sellesse oma panuse anda ning kohalikud mälestised üles pildistada. Meil ei ole siin mingeid erilisi kohti ja mina pole ka suurem asi fotograaf, seepärast on minu jaoks võistluse võlu osalemises ja ise siinsete kohtadega tutvumises. Sõidan iga päev Võnnust läbi. Seal on registri järgi päris mitu kohta, millest Vikipeedias veel fotosid ei ole. Järelikult tuleb need kohad üles otsida ja pildid ära teha. Ongi paras silmaharjutus. Täpselt nii ma pühapäeval tegingi: võtsin fotoka, istusin autosse ja sõitsin need kohad läbi.

Võnnu kirik

Võnnu kirik on üks Tartumaa vanemaid ja Eesti suuremaid maakirikuid.

1361 aastal oli kirik arvatavasti 3-löövilise kolme traveega pikihoone (selle pikiseinad on umbes 7 meetri ulatuses säilinud) ja kvadraatse kooriruumiga. Ümarkaarne lõunaportaal viitab võimalikule pärinemisele 13. sajandist. 1783-1787 pikendati hoonet umbes 20 meetri jagu lääne suunas ning lisati torn. Uusehituse dekoor (rustikaliseenid, akende nurgalaienditega krohviraamistused) tähistab üleminekut hilisbarokilt varaklassitsismile. 1853 ehitati rõhtsillustega aknad ümarkaarseiks. 1870-1871 lammutati idaosa ja püstitati avar põikhoone. Samast ajast pärineb osa neogooti stiilis sisustusest (sealhulgas kantsel), lõpliku kuju sai sisekujundus 1881.
Kiriku altarimaali (1874) autor on O. von Moller. Altar on aastast 1884, orel aastast 1895 ja kell aastast 1766. Tähelepanu väärib Peterburi kunstniku Tresconi 1813. aastal loodud monument, mille laskis üles seada parun Nolcken Borodino lahingus langenud poja Reinhold von Nolckeni mälestuseks. See on üks kümnest Eesti territooriumil leiduvast 1812. aasta sõjasündmusi meenutavast kunstimälestisest.
(Eesti Arhitektuur IV. 1999)

Vabadussõja mälestussammas

Esimeses maailmasõjas hukkunute ning punase terrori ohvrite mälestussamba kavandi valmistas kujur A. Eller. Kivitöö tegi August Levold. Sammas avati 11.septembril 1934. Mälestussammas lõhuti 1945. aastal ja osad kanti laiali.
Mälestussammas taasavati 1. septembril 1990.

Võnnu vana kalmistu

1773.a. õnnistatud Võnnu vana kalmistu dominandiks on Kurista mõisahärra G. de Villebois kabel, mis paikneb kalmistu keskteljel, teedevõrgustiku keskmes. Kalmistul on palju ajaloolisi valdavalt 19. sajandist pärinevaid hauatähiseid, sealhulgas malmriste, malmist hauaplatside piirdeaedu ja iseloomulikke marmorriste ja 19. sajandist pärinev arhailine poolkelpkatusega matusekabel. Teiste hulgas on siin Gustav Suitsu vanemate hauaplats.

1781.a. Kurista ja Sarakuste mõisniku kindralleitnant Alexander Guillemot de Villebois´ (1717-1781) mälestuseks püstitatud kabel.

Igavuse eest põgenemine

Laupäeva hommikul magasime end mõnusalt välja ning ei hakanud ka pärast ärkamist kohe hullumeelselt rabelema. Vahepeal peab ju puhkama ka. Õues kiskus kangesti pilviseks ja mingil hetkel tundus mulle, et jube igav on ja üldse ei taha lihtsalt niimoodi kodus olla. Isegi Juss ronis igavusest katusele. Jaan tegi ettepaneku, et sõidame kusagile, kuhu rattad viivad. Mulle sobis selline lähenemine täiesti. Võtsime suuna Tartu-Jõhvi maanteele. Millegipärast on see tee mulle alati meeldinud. Seal on piisavalt vähe liiklust ja väga hea tee ning ümberringi imelised loodusvaated. Esimese peatuse tegime Mustvees, sest seal on vahepeal National Geographicu kollane aken püsti pandud.

DSC_6432v

Kuna me juba nii kaugel olime, siis otsustasime järgmisena Vasknarvas ära käia, sest me polnud kunagi varem seal käinud. Peipsi põhjaserv oli palisatud peaaegu katkematu suvilate ja üürimajade jadaga. Lausa hämmastav, kas nii palju suvitajaid võib tõesti olla? Muidugi, suur osa neist on müügis. Kui pappi oleks nagu putru, võiks endale sinna terve rajooni osta. Vasknarvas parkisime auto ära ja jalutasime pisut ringi. Esmapilgul nägime õigeusu kirikut, kuid lähemal vaatlemisel oli tegemist kloostriga. Hiljem kodus uurisin selle kohta ning leidsin, et see kuulub Kuremäe kloostri alluvusse.

Tahtsime muidugi ka Peipsi järve ja Narva jõe kohtumist näha. Jalutasime kloostri tagant jõe suunas. Seal oli tegelikult keelumärk ees. Kõhklesime siiski vaid korraks ja läksime edasi, sest muidu ei oleks me ju mitte midagi näinud. Olgem ausad, ka nüüd ei olnud eriti palju näha, aga midagi ikka. Kunagi peame sinna tagasi minema, sest nüüd nägin kaardilt, et on veel teid, mida mööda minnes näeks ehk ilusamaidki vaateid järvele.

Nojah, tegelikult tuleb nii või teisiti veelkord Vasknarva minna, sest nägemata jäid ka ordulinnuse varemed.

Pärast Vasknarvat võtsime suuna Kuremäele. Minu jaoks jälle üks koht, millest olen ainult kuulnud ja pilte näinud, kuid ise kunagi käinud ei olnud. Huvitaval kombel nägin sel suvel päris mitme oma FB sõbra piltide hulgas just Kuremäel tehtuid. Kas “Puhka Eestis!” on siiski moes?

Pärast Kuremäel jalutamist tahtsime üle vaadata veel ühe koha, mis oli meie autos oleval kaardil märgitud ilusa vaatena. Tegelikkuses me midagi eriti huvitavat ei leidnud. Kuna me niikuinii juba Ida-Virumaal olime, siis tahtsime ka Valaste joale pilgu peale visata. Olin küll kuulnud, et vaateplatvorm oli ohtlikuks muutunud, aga arvasin, et vahepeal möödunud aastate jooksul on see siiski korda tehtud. Kahjuks mitte. Isegi kaunis päikeseloojang ei lohutanud meid päriselt.

Meenikunno matkarada

Täna hommikul helises mu äratuskell juba kell viis. Nii vara ma siiski ei suutnud end tõusma sundida, kuid pool kuus sain voodist välja. Tegin kohvi valmis ja selle peale tõusis ka Jaan üles. Meil oli kokku lepitud, et läheme Meenikunno matkarajale. See sai valitud selle pärast, et tahtsin kindlasti lahtise veega raba ja lähemal ei tulnud ühtegi pähe. Unistasin, et lahtine vesi ja udu pakuvad lahedamaid vaatepilte kui lihtsalt udu.

Jõudsime rabasse umbes kella seitsme ajal hommikul. Päike oli tõusnud pool tundi varem ning kuldas nüüd juba kõik üle.

Varane äratus

Juba eelmisel nädalal tahtsin minna hommikul varast päikesevalgust ja udu nautima, kuid kahjuks olin endalegi märkamatult võtnud vastu töökaaslaste lahkelt levitatud viiruse ega suutnud end voodist välja ajada. Seekord oli kõik palju paremini. Tõusin pool seitse, jõin kohvi ja juba enne seitset olin liikumas.

Jah, ma tean, et pliiatsi omamine ei tee minust veel Shakespeare’i ning fotoka omamine ei tee fotograafi. Pole vaja enam meelde tuletada. Sellest hoolimata meeldib mulle vähemalt üritada pildile püüda kogu seda ilu, mille tunnistajaks ma olen. Ei olnud üldse vaja kaugele minna. Juba Lääniste silla juures oli imeilusaid vaateid. Tee ainult silmad lahti ja naudi! Käisin ka Võnnus kirikut pildistamas, kuid pean tunnistama, et seda tuleb teha keset päeva, siis ei tohiks varjud nii palju häirida kui hommikustel piltidel. Pärast Võnnust tagasi tulekut jalutasin Lääniste linnamäel. Olen seal varem vaid paar korda mingite ürituste puhul käinud. Hommikune jalutuskäik täiesti üksi meeldis mulle väga. Nüüd hakkas silma, et inimesed on seal tõesti vaeva näinud ja koha korda teinud. Mul on hea meel, et elan sellises kohas. Kunagi saan nende inimestega kindlasti lähemalt tuttavaks ka, praegu aga kiidan neid lihtsalt mõttes.

Mul oli plaan, et teen oma ringi ära ja lähen siis uuesti magama, kuid sellest ei tulnud küll midagi välja. Olin lihtsalt liiga õnnelik ühe ilusa hommiku üle.

Nartsissid istutatud!

Haarasin Juhani juurest ükskord kaasa nende kataloogi. Valisime mõlemad sealt endale meeldivaid lilli ja märkisime need ära. Käisin ka pärast seda Juhani juures, kuid sealne kohapealne valik oli võrreldes kataloogiga väga kehv. Natuke aega lihtsalt mängisin mõttega, et telliks lillesibulaid e-poest, kuid kui Jaan selle mõtte heaks kiitis, polnud vaja kaua mõelda – tegin tellimuse ära.

Täna lõuna ajal tuligi oodatud sõnum ja pärast tööd tõin paki ära. Kodus arutasime paki lahti ja sorteerisime lilled ära. Korraga kõiki niikuinii maha panna ei jõua, seepärast alustasin täna nartsissidest. Nüüdseks on päevaliiliate peenra keskel rida nartsisse.

Kui maja poolt vaatama hakata, on selles reas:
Rip Van Winkle
Professor Einstein
Miranda tavaline
Art Design
Altruist
Miranda tavaline
Flower Drift
Velasques
Miranda tavaline
Avalon
Sweet Pomponette
Miranda tavaline

Puravikud

Jaan oli täna läinud metsa, et pühapäeval korjatud kukeseentele ja pohladele lisa tuua. Läks aga teisiti, ta sattus seal puravike peale. Mõned neist meenutavad mulle väävlipeaga tuletikke.

DSC_6034v

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén