Nõlva

Pildikesi elust enesest

Kuu: august 2013

Katus

Juhhuu! Esimene osa meie onnikese katusest on vahetatud! Enam ei pea muretsema, et magamistoas lagi läbi tilguks. Kuigi olin ise katusetööde juures vaid taustajõuks (loe: moraalne tugi ja köögitoimkonnas), on mul siiski tunne, et ühe suure asjaga on maha saadud. Minu poolt suurimad tänud asjaosalistele!

Liiliapeenra transformeerumine

Viimase nädala jooksul olen mütanud liiliapeenra muutmise kallal. Enne päris sirge servaga peenrast sai mõnusa kaarega peenar. Tänu sellele on peenras nüüd palju rohkem ruumi ja üldmulje on kuidagi mahedam. Kolisin vanast peenrast üle kõik liiliad. Nad ei ole nüüd muidugi enam nii ilusti rivis, et neid saaks järjest üles loendada.

Kivimüüri taha, kus varem oli osa liiliaid, kolisid nüüd aga hoopis sinised siberi iirised. Need olid ka nii puntrasse kasvanud omadega, et mul pole õrna aimugi, kui kaua nad juba seal ühe koha peal kasvanud olid. Igatahes sain sealt lausa seitse korralikku nutsakat iiriseid. Ma polegi varem kunagi siberi iiriseid ümber istutanud, loodan, et nad jäävad oma uue kohaga rahule. Loogiliselt võttes peaks seal märgatavalt vähem tigusid olema.

Enne iiriste ümberkolimist pidi ka kontpuu oma kohta vahetama, sest seal, kus ta varem asus, ei meeldinud ta mulle üldse. Ta jäi lihtsalt ette. Nüüd istutasime ta sinna nurka, kus meil on mõned väikesed okaspuud ja ka näiteks forsüütia.

Täna hüppasime korraks Juhani juurde sisse. Ootasin juba kannatamatusega, millal neil rohkem lillesibulaid müügile tuleb. Täna oli neid seal piisavalt. Kuna mul on liiliate ja tulpide peenras nüüd ju piisavalt ruumi, oli minu tähelepanu suunatud peamiset tulpidele. Meiega tuli kokku kaasa lausa viis sorti:
Pop up Yellow – 45 cm
Carribean Parrot – 50 cm
Blue Parrot – 50 cm
Bleu Amaible – 60 cm
Green star – 45 cm

Jaani tähelepanu püüdsid nartsissid ja ka neist tulid mõned meiega kaasa:
Tricollet – 35cm
Vanilla Peach – 35 cm

Peale selle ostsime ka ühe koerahamba nimega “White beauty”. Mul pole kunagi varem ühtegi koerahammast olnud. Eks vaatame ära, mis temast saab.

Kirikumäe matkarada

See on hämmastav, et me kumbki ei olnud varem eriti Vastseliina piirkonnaga kokku puutunud. Laupäeval sõitsime sinna juba kolmandat korda sel suvel. Seekord oli meie sihtpunkt Kirikumäe järv ja seda ümbritsev matkarada. Samast kohast saab alguse ka Kirikumäe väikejärvede matkarada, kuid kuna selle kirjelduses oli, et jalad võivad märjaks saada ja meie olime tavalistes spordijalatsites, siis valisime seekord kindlama variandi. Etteruttavalt võin mainida, et vähemalt minu jalgu see päriselt ei päästnud ja natuke niiskeks sain ikka, aga see mind ei seganud.

Hakkasime järve äärt mööda minema ning peagi nägime esimesi seeni ja marju. Kui olime need ära nautinud, kõndisime edasi ja jõudsime matkaonnini, mille oli asustanud päris palju inimesi. Silma jäi, et neil oli terve kausitäis kukeseeni. Kuna mõlema matkaraja algus on üks ja sama, siis nägime ära ka esimese väikejärve – Pundsu järve. Edasi ületasime Pundsu ja Kirikumäe järvede vahelise kraavi ning edaspidi hoidsime paremale. Jalgraja servad olid paksult pohli ja isegi veel mustikaid täis. Mis veel kaugemal olla võis? Umbes esimene pool jalgrajast kulges mööda pinnast, teine pool oli laudtee. Muidugi oli tore, et see üldse oli, kuid peab siiski mainima, et sealne laudtee oli suhteliselt amortiseerunud ning vajaks kindlasti peagi kellegi hooldavat kätt.

Mõnus jalutuskäik värskes ja väga hästi lõhnavas õhus tasus end igal juhul ära.

RMK Kirikumäe matkaraja infovoldik.

Loojang

Olen viimasel ajal nii palju kokkamisega tegelenud, et ise ka ei usu. Vahelduseks peaks siia midagi muud ka riputama peale retseptide. Ja nagu ikka, et kõik ilusasti ära rääkida, pean alustama sellest, et… ah, nii kaugelt ei viitsi. Aga täna oli mul hirmus vajadus natuke midagi pildistada; mitte koduseid vaateid, vaid midagi muud. Asi lõppes sellega, et istusin autosse ja sõitsin natuke ringi. Midagi eriliselt head küll objektiivi ette ei jäänud, kuid vähemalt sain end maha rahustada.

Ettevalmistused talveks

Eile käisime minu vanemate juures väikesel kokkutulekul. Olime varem kokku leppinud, et ma teen salatit. Samas pidi Siljal piisavalt kurke ja tomateid olema, seega pidi ta need kaasa võtma ja minu asi oli sinna lisa leida. Algne idee oli teha midagi paprika ja lehtsalatiga. Hommikul aga jäi FB-s silma suvikõrvitsaga salatiretsept, mille otsustasin ära proovida.

Suvikõrvitsad tuli ära riivida ja nõrutada. Kilo suvikõrvitsate kohta tuli lisada 3 spl oliiviõli ja poole laimi mahl, 1 spl mooniseemneid, maitseks veel soola ja pipart. Tunnistan, et otsustasime emaga kohe, et milleks nõrutada, kuid ehk oleks seda siiski pidanud tegema. Kastme oleks pidanud ka eraldi kokku segama ja alles siis suvikõrvitsa peale kallama. Nojah, mis seal ikka, maitse oli sellegi poolest huvitav.

DSC_5732v

Ema kurtis, et kurke sai sel aastal nii palju, et pooled tõmbas juba üles. Mul lõi kohe lambike põlema, et tõime ju Avinurme tünnilaadalt endale kurkide tarvis väikese tünni ja Jaan lubas neid soolata. No vot, aga selleks on ju kõigepealt kurke vaja. Läksime ja korjasime endale mingi koguse, mida arvasime vaja minevat. Täna hommikul pani Jaan meie tünnikese kurki täis. Täitsa põnev on!

Enne maale minekut käisime Loki juurest läbi, et kaasa võtta see kast, millega talle juulis maasikaid viisin. Tänutäheks sain ühe piraka suvikõrvitsa ja mõned kurgid. Kuna Silja tõi tomateid ja kurke nagu kokku lepitud, kuid meil oli juba salat olemas, siis jäid tomatid üle ja ema pakkis need mulle kaasa. Pisut varem oli naabrimees meile ka mõned tomatid ja hulga õunu toonud. Seega oli meil nüüd kodus igasugu toorest kraami, mida korraga niikuinii ära tarbida ei jõua. Tuleb midagi välja mõelda.

Leidsin “Ise tehtud. Hästi tehtud” toidublogist ühe retsepti, kus sai korraga ära kasutada nii suvikõrvitsa kui ka tomatid.

Magusmahe suvikõrvitsa hoidis tomatiga

1 kg suvikõrvitsat
0,5 kg tomateid
0,5 kg paprikat
1 dl õli
2 spl äädikat
0,5 dl suhkrut
1-1,5 tl soola
jahvatatud musta pipart
Suvikõrvits, tomatid ja paprika tükeldada ning lisada muud ained ning siis keeta kuni kõrvits muutub klaasjaks. Kuna mul oli pott väga väike, sai suvikõrvitsat ka umbes pool kilo. Hea kiire ja lihtne retsept. Maitse tuli meeldiv ja purgid on väga ilusad värvilised.

Mida teha õuntega? Loomulikult õunakooki! Selle jaoks leidsin Toidutarest retsepti nimega

Hõrgutav õunakook

100 g võid
2 dl suhkrut (panin ca 1,5 dl)
1 muna
2 dl jahu
6-8 õuna
Jahu tuleb suhkruga vahustada ning seejärel muna ja jahu selle hulka segada. Õunad viiludena vormi põhja ja seejärel taigen õunte peale. Mulle tundus see küll väga imelik, sest seda tainas oli väga vähe ja mul oli raskusi kõigi õunte katmisel. Sellest hoolimata tuli kook päris hea. Hästi õhuke, kuid magus ja hapu kenasti paigas. Küpsetada tuli 200 kraadi juures 20-25 minutit.

Tänase päeva bilanss: tünnitäis kurke soolas, 6 purki magusmahedat suvikõrvitsa hoidist tomatiga valmis, 1 õunakook ära proovitud. Alles on veel mingi osa suvikõrvitsat, hulk kurke ja õunu ka. Nüüd tuleb välja mõelda, mis nendega teha.

Getter Jaani ja Põhja-Tallinn

Eile õhtul käisime Tartus Hansahoovis kontserdil. Ootamatult vähe rahvast oli ja üldmulje jäi, et tegemist on lasteüritusega.

 Alustas Getter Jaani koos kahe väänleva graatsiaga. Need kaks graatsiat olid vaid mõne laulu taustaks suutnud koreograafia kokku leppida. Suurema osa ajast tegi kumbki seda, mis parasjagu pähe tuli. Kuna Getter liigub ise päris hästi, siis minu meelest poeks neid kahte tantsijatari sinna küll vaja olnud. Nad pigem häirisid kui et elamusele midagi lisanud oleks.

Pärast Getterit tuli lavale Põhja-Tallinn. Mulle on nad alati meeldinud, kuid nende uut lauljatari polnud eriti veel kuulnud, seepärast ootasin täitsa põnevusega. Tagantjärele arvan, et oleksin tahtnud naishäält selgemalt kuulda. Ma ei teagi, kas asi oli lauljas endas või helimehes, aga tema hääl kõlas plekiselt ning enamasti oli samal ajal liiga palju muud müra. Lood on neil head, selle kohta pole midagi kobiseda. Usun, et nad ise ei jäänud selle kontserdiga väga rahule just rahva vähesuse ja loiduse tõttu. Rahvaga suhtlemis tuleb neil muidugi veel õppida.

Vahepeal laulis veel Getter Jaani koos Kaari Sillamaa laululastega ja siis Põhja-Tallinn ka koos laululastega ning isegi Getter Jaani koos Põhja-Tallinna ja laululastega.

Olen täitsa rahul, et me seal kontserdil ära käisime ja nad ära nägime. Läheks teinegi kord.

Maikellukese seep

Tänane seebitegu oli eriline. Kasutasin mitu koostisainet päris ära ehk koostasingi retsepti selle järgi, mida veel kodus oli. Seekord läks seebi sisse:

20 g kastoorõliDSC_5690v
180 g kookosrasva
100 g sheavõid
60 g viinamarjaseemneõli
55 g kakaovõid
50 g avokaadoõli
48 g nisuiduõli
87 g oliiviõli
228 g vett
83 g seebikivi
värviks: tsinkoksiidi ja kroomoksiidi ning natuke hõbedast micat.

Valge ei tulnud küll kahjuks nii valge nagu lootsin ja soovitud hõbedast triipu ka keskel näha ei ole, aga pole vast hullu, ega ta seepärast halvemini ei pese. Üldse vist segasin liiga hoogsalt, sest pealmine kiht oli vormi panemise ajaks juba pudruks läinud. Tuleb edaspidi hoolsam olla.

 

Maanteemuuseumist Meremäele

Üks National Geographic’u akendest asub Põlvamaal Eesti Maanteemuuseumi sissekäigu juures. Oligi hea põhjus, miks sinna vaatama minna. Ma olen küll varemgi sellest muuseumist kuulnud, kuid mulle polnud see kunagi piisavalt ahvatlev tundunud. Eile sõitsime kohale ja vaatasime kõik üle. Infot oli seal nii palju, et kui oleksime kõigega süvitsi tutvunud, siis oleksime tõenäoliselt veel seal. Nii hulluks me ei läinud ja tegime lihtsalt ühe enda jaoks paraja ringi. Muuseumi eksponaatidest rohkemgi üllatasid mind sealsed töötajad. Näiteks oli seal nö kõrts, kus leti taga seisev tütarlaps meid enda juurde hõikas ja siis pikalt laialt tutvustas, millistest nõudest vanasti kõrtsis joodi ja mida seal üldse tehti. Tütarlaps jutustas väga kaasahaaravalt ja rõõmsameelselt. See oli selline info, mille oleks võinud vabalt kusagile seinale kirjutada, aga seal oli selle jaoks inimene. Väga meeldiv! Samamoodi meeldiv tütarlaps õpetas meile, kuidas “Onu Tik-Taki jalgrattaga” sõita. Jäi mulje, et need tüdrukud teevad küll õiget tööd.

Kuna meil oli ka Valgesoo kollane aknake veel püüdmata, siis oligi järgmine sihtpunkt selge. Meie kurvastuseks oli Valgesoo vaatetorn suletud, sest üks alumistest palkidest on väga halvas seisus. Kõndisime mööda laudteed kuni kollase aknani ja tegime klõpsud ära. Soos on ikka mõnus – milline lõhn! Natuke pohli, mõni üksik mustikas ja pooltoored jõhvikad said ka ära maitstud.

Kuna vaatetorni ei saanud. Tegi Jaan ettepaneku Meremäele sõita. Loomulikult, sealt oli nii ilus vaade, et seda tuleb veel nautida ja teistegagi jagada. Jõudsime kohale täpselt päikeseloojangu ajaks ja ahmisime end imelist vaadet täis. Tegelikult oleks tahtnud ka Vana-Vastseliina piiskopilinnuse varemeid veelkord külastada, kuid seal oli üks üritus, mille jaoks me ei olnud piisavalt hästi ette valmistatud. Sinna oleks olnud teki istumise alla ja võib-olla väikest piknikukorvikest vaja olnud. Seekord sõitsime lihtsalt mööda. Võib-olla järgmisel aastal.

DSC_5660v

Loodus on imeline

Täna hommikul sõitsin tööle ja nägin tee ääres viljapõllu peal kappamas suurt põdrapulli. Lausa kahju oli, et fotoaparaati kaasas ei olnud. Nii väga oleks tahtnud üritada seda meeleolu pildile püüda. Kas midagi välja ka oleks tulnud, selles ma kahtlen, kuid nii silm, käsi kui ka tunne tahavad ju harjutamist.

DSC_5185v

Kui pärast tööd koju jõudsin, oli väljas küll kergelt vihmane, kuid Juss tegi nägu, et tahab õue. Tegin talle terrassile viiva ukse lahti ja sealt põrkas rahe tuppa. Väga lahe! Haarasin kohe fotoaparaadi ja klõpsisin erinevaid motiive. Terrassi põrand oli märg, aga keda see segab kui ise saab tooli peal istuda ja fotokas on statiivil? Loomulikult läksid enamik pilte aia taha, aga see ei kurvasta mind üldse. Nautisin lihtsalt seda tegevust ka vihma ning rahe segu. Mulle meeldib vihm! Tõesti meeldib. Muidugi ei meeldi vales riietuses vihma käes külmetada, aga lihtsalt vihma nautida meeldib väga!

Pärast vihma tuli jälle päike välja, kuid vikerkaart seekord ei olnudki. Neid on sel aastal nii palju olnud, et olen juba harjunud pärast vihma aknast välja vaatama ja pilguga vikerkaart otsima.

Viimasedki liiliad olid täna oma õied avanud. Üks on Cherbourg ja teine on see tundmatu, mille paki peal oli kirjas Time Out.

 

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén