Teisipäeva hommikul sõitsime autoga Tartusse, parkisime seal auto ära ja istusime Tallinnasse sõitvale bussile, et lennujaamas omakorda Turkish Airlines’i Istanbuli lennule minna. Bussisõit oli tüütu nagu tavaliselt, kuid juba lennujaamas oli palju parem olla. Kõik laabus vahejuhtumiteta. Kinnitasime pisut keha ja ootasime lendu. Istanbuli lend on omapäraselt korraldatud. Minnes on vahemaandumine Vilniuses, tagasi sõidetakse otse. Ehk siis, need leedukad, kes Istanbulist koju tahavad, peavad üle Tallinna lendama. Vahemaandumise tõttu oli lend lausa üle viie tunni ning lõpuks Istanbuli jõudmine hilines ka veel oma jagu. Ei saanudki aru, miks piloot pikalt Marmara mere kohale välja sõitis ja siis sama teed uuesti tagasi tuli. Igatahes maandusime umbes päikeseloojangul. Hotelli omanik oli meile organiseerinud transpordi lennujaamast hotelli ja sellega läks kõik libedalt. Kui kohale jõudsime oli juba päris pime.
Meie hotell Turcomania Suites asub kohe Sinise mošee läheduses. Hotelli trepilt avaneb ilus vaade mošeele. Sviitidega selles hotellis kindlasti tegemist ei ole. Meie tuba asus kõige ülemisel korrusel, sest olime tahtnud merevaatega tuba. Vaate üle ei saa küll grammigi nuriseda! Ma pole varem nii ilusa vaatega toas küll elanud. Toas oli lai voodi, üks kitsas voodi ja lisaks veel diivan, riidekapp, valamukapp ja paar öökapikest. Valamukapp lagunes meil kohe esmasel vaatlusel juppideks. Sahtli esitükk oli toetatud lihtsalt kapiukse peale nii, et kui ust avada, kukkus esitükk kohe põrandale. Lisaks oli kapi sokliliist lahti ega tahtnud püsti seista. Selline lagunemine ehmatas pisut. Dušširuum oli kenasti plaaditud ja kui nurkades hallitavate vuugivahede koha pealt silm kinni pigistada, siis täitsa viisakas. Ahjaa, ühes toanurgas seisis külmkapp, selle peal mikrolaineahi ja veel selle peal omakorda veekeetja. Mikrokat ei katsetanud, kuid veekeetja oli töökorras. Teleri saime pärast mõningast nuputamist tööle ning kanaleid oli seal sadades, kuid kõik muidugi türgi keeles. Voodi kohal toaseinal oli Beko konditsioneer, mis töötas päris tublisti. Me ei olnud nii ülbed, et oleks lasknud selle kogu oma linnas uitamiste aja käia ning see sai meie saabudes suhteliselt kiiresti jahutamisega hakkama. Toal oli väga omapärane põrand. See läks toa servadest allapoole ning toa keskel oli otsekui mägi. Kui jalad täiesti väsinud olid, oli ühes toa servast teise üle mäe päris raske minna. Kui ma seda tuba broneerisin, oli perenaise saadetud kirjeldus selline: Romantic, quiet, clean, the best sea view & balcony. Quiet? Kindlasti mitte, ärkasin neljal ööl kolmest selle peale, et mošeesse kutsuti palvusele. Neljandal ööl panime terassi ukse kinni ja see oli pisut abiks. Kohe katuse kohal oli naabrite konditsioneer, mis tegi väga koledat jäält ning kostis läbi ka siis kui uks oli kinni. Mul on vaiksest natuke teine arusaam. See on küll õige, et liiklusmüra selles toas kuulda ei olnud. Clean? Duširuumi hallitust ma juba mainisin. Toapõranda vaipkate oli ka plekke täis ja seepärast kindlast mitte puhas. Voodipesu ja käterätid olid puhtad. Olen ka palju uhkemates hotellides plekkidega pesu näinud. Romantic? Kui eelmine punkt kõrvale jätta, siis midagi romantilist seal isegi oli, Kindlasti annaks paremini teha. Best sea view? Absoluutselt! Isegi voodis oli merevaade olemas, terrassist rääkimata. See oli üks pool sellest, mis kõik negatiivse poole üles kaalus. Lisaks veel parim asukoht. Kuigi hotell asub pisut allpool kui Sinine Mošee, siis oli tegelikult vaja vaid ühest trepis üles ronida. Jalutasime ümbruses ringi ja leidsime, et igalt poolt mujalt mošeeni jõudmiseks oleks pidanud palju rohkem mäkke tõusma ja selleks pingutama. Kokkuvõttes annaks asukohale 10 punkti 10st, merevaatele samuti 10/10, puhtusele 2/10. Muid aspekte ei oskagi hinnata. Nõusid oleks võinud rohkem olla, kohvitasse näiteks ei olnud üldse.
Kolmapäeva hommikul suundusime linna vaatlema. Alustasime loomulikult Sinisest Mošeest. Olin ennast varustanud rätikuga, millega pead katta ja valmis eriti korralik olema. Kohale jõudnuna avastasime end otsa vaatamas tohutule järjekorrale. Otsustasime, et me ei taha kogu oma ülejäänud Istanbuli aega järjekorras seista ning loobusime mõttest sinna sisse minna. Eks mõni teine kord saab selle osa ka ära vaadata. Praegu aga imetlesime mošeed väljast ning seadsime sammud Hagia Sophia poole, mis asub kohe sealsamas. Muidugi oli ka seal tohutu järjekord. Meile üritati järjekorra kohti müüa, kuid me loobusime sellest ja jätsime sisenemise ka siin mõneks teiseks korraks. Siinkohal peab mainima, et olime endalega teadmata sattunud Istanbuli Ramadani ajal. Ehk saab osa rahvamassi selle kaela ajada?
Järgmine sihtpunkt oli meie jaoks Topkapi palee. Ka seal üritati meile kohe väravas hakata midagi pakkuma, kuid meie tagasihoidlike eestlastena hoidsime kõrvale. Küllap oli see ka põhjuseks, miks me esimese hooga palee asemel Gülhane parki jõudsime. Pärast rahvarohkeid tänavaid oli see meeldiv ja varjuline vaheldus. Jalutasime ja nautisime lihtsalt olemist.
Mingil hetkel otsustasime, et enne kui paleese läheme, tahaks Bosporuse ära näha. Sealsamas pargis jalutades jõudsime mäeserval asuvate kohvikuteni, kust oligi väin näha. Otsustasime sealsamas türgi kohvi juua. Milline vaade! Ei, pigem ikka kohe mitme milline tegelikult.
Pärast kohvi ja vaate nautimist võtsime ikkagi suuna Topkapi paleesse. Ostsime pileti nii palee kui ka haaremi külastamiseks. Küsiti 25 liiri ja mingit järjekorda ei olnud. Palee väravast sisenemisel valgustati meie kotid läbi. Midagi kahtlast vist ei leitud, igatahes tohtisime kommentaarideta edasi minna. Üritasime algul hakata vasakut serva pidi käima, kuid nii jõudsime kohe hoopis mingi Korea-teemalise näituseni, mis pani meid natuke pettuma. Me ei läinud Istanbuli selleks, et Korea kultuuriga tutvuda. Pärast seda leidsime aga vaevata tee haaremisse. Igasuguseid mustreid oli seal rohkem kui me hoomata suutsime: maalitud keraamikat, mosaiikaknaid, teokarpidega kaunistatud uksi, marmorpõrandaid. Näha on, et vaeva ja kulusid sealse ehituse juures peljatud ei ole.
Pärast haaremi külastamist vaatasime ka ülejäänud palees veel pisut ringi, kuid väsimus ja kuum päike hakkasid tunda andma ja näiteks aardekambrisse me ei hakanudki trügima, sest selleks oleks olnud vaja järjekorras seista. Bosporusele on siit samuti väga ilus vaade. Sarnaneb meie kohviku-vaatele. Võib-olla oli sealt isegi rohkem näha. Igal juhul väga uhke värk. Oma valduste läbikäimiseks pidi sultanil küll parasjagu palju aega kuluma.
Nagu öeldud, olime parasjagu väsinud ning otsustasime vahelduseks hotelli siestale minna. Kiitsime jälle taevani, et hotell nii lähedal on. Uni tuli kiirelt ning pärast oli palju parem olla. Kuna aega kell tundus alles vähe ja jõudu nagu ka jälle oli, siis otsustasime minna Suurele Turule. Tänu hotelli heale asukohale ei valmistanud see meile eriti raskusi. Teel turule tegime ka väikese lõuna. See on ikka täiesti harjumatu, kuidas igaüks üritab midagi pakkuda. Suvalises tänavanurga söögikohas oli vähemalt 6-7 meesterahvast, kes sealsamas ringi kõndisid ja rahvast enda juurde sööma kutsusid, pärast olid nad muidugi kelneriteks ka. Selles konkreetses kohas sai ise valmis roogade hulgast valida, mida soovid ja see toodi siis lauale. Ma oleks võinud vabalt ise oma taldrikut kanda, aga ei, selleks oli kelner. Arvet esitada võis seal aga vist ainult üks mees. Harjumatud kombed, aga igal juhul huvitav.
Suurel turul me väga palju käia ei viitsinud. Meie eesmärk ei olnudki seda kõike läbi käia, vaid hoopis sellest pisut aimu ja mingi ettekujutus saada. Tänu sellele ei olnud me end veel täiesti ära väsitanud ja olime valmis edasi liikuma. Edasi Valensi Akvedukti juurde! Tehakse ikka hämmastavaid asju. Akvedukt on ehitatud neljandal sajandil ja oli kasutusel 19. sajandini ning tõi magedat vett Belgradi metsast Bütsantsi pealinna. Vot, kuidas osati ehitada nii, et püsib siiani.
Sirvisime meie väikest Istanbuli reisijuhti ja leidsime endas veel piisavalt jõudu, et minna Galata sillale päikeseloojangut vaatama. Teel sinna otsustasime ära vaadata ka Süleymani mošee ning Egiptuse basaari, mida tuntakse ka vürtsituruna. Süleymani mošee tundus väga ilus, kuid meil ei olnud aega sinna sisse minna. Küllap see on ka nende asjade hulgas, mida võiks võimalikul järgmisel Istanbuli reisil ette võtta.
Sülemaymani mošee juurest Egiptuse basaari juurde jõudmiseks pidime päris vahvast järsust mäest alla kõndima. Vaated olid jälle väga vinged. Egiptuse basaar oli kahjuks selleks päevaks juba suletud ning ka selle ümbruses asuvad tänavakaupmehed pakkisid enamasti juba oma asju. See oli ainus kant linnas, kus oli näha rohkelt neegreid.
Galata sillalt avanesid tõeliselt imelised vaated linnale ja päikeseloojang oli samuti fantastiline. Vahva oli vaadata, kuidas laevad ringi kihutasid ja üksteisest nii lähedalt möödusid, et me pidime hinge kinni hoidma, sest meile tundus, et kohe toimub kokkupõrge. Järgmise päeva plaaniks oli meil ringreis Bosporusel. Selgelt oli näha, et väikesed laevad kõiguvad vees otsekui pähklikoored. Vaatasime üle õige kai, kuhu hommikul vaja jõuda, et ikka õige laeva peale saaksime ning jalutasime koju. Hästi läks, sest nii saime selgeks, kuidas hommikul sadamasse minema peame. Koduteel istusime veel korraks Hagia Sophia ja Sinise Mošee vahel pingile ja nautisime arbuusi. Pidime tõdema, et kuigi meie ümber oli väga palju inimesi, ei olnud kuulda mingit lärmi. Jah, inimesed vestlesid omavahel, kuid nad tegid seda vaiksel ja rahulikul häälel. Purskkaevu mühin oli palju tugevam kui inimhääled.
Neljapäevane päev oli meil mõeldud Bosporuse tuuriks ning kuna tee sadamasse sai eelmisel õhtul üle vaadatud, siis jõudsime kenasti kohale. Eelmisel päeval olid jalad nii korralikult ära väsitatud, et polekski tahtnud kusagil ringi käia. Laeval istumine ja end ringi sõidutada laskmine tundus ainuõige. Sadamas oli iga paari meetri pärast mõni tüüp, kes hüüdis: Bosporus-Bosporus-Bosporus ning üritas meid oma laevale 10-liirisele tuurile meelitada. Õnneks olin kodutöö ära teinud ja teadsin, et nende tuurid on palju lühemad kui ametliku tuurikorraldaja 25-liirine reis. Kui kaardilt vaadata, siis jõuavad nad ainult teise sillani ning lisaks ei tee nad peatust nagu Şehir Hatları. Ostsime oma “Full Bosphous Tour”’i piletid ära ja ootasime laeva saabumist. Saime koha laeva tagumises osas vasakul pardal. Pilte tegime palju, isegi nii palju, et raske on midagi välja valida. Õhtul hotellis pilte vaadates pidin tunnistama, et kui ise ei oleks kohal olnud, siis arvaks, et pildid on kõik valesti valgustatud. Aga ma olin seal ja nägin ise, et kõik oligi täpselt sellises vines.
Laev tegi peatusi nii Euroopa kui ka Aasia poolel. Viimane peatus oli samuti Aasia poolel Anadolu kavağı’s. Laev peatus seal pea kolmeks tunniks andes reisijatele võimaluse kusagile sööma minna või külastada lähedal asuvaid kindluse varemeid. Minu jalad tundsid ikka veel, et neid on eelmisel päeval totaalselt ära “hooratud”. Seepärast oleksin vastuvaidlemata olnud nõus suvalisse söögikohta maha istuma ja ootama, millal laev jälle väljub. Jaan oli aga väga otsustav, et kui juba siin oleme, siis tuleks kindluses ära käia. Väga tore! Hakkasime tasapisi astuma. Märkasime, et oleme sattunud piiritsooni, sest nii mõnegi koha peal olid sildid, mis hoiatasid meid militaarobjektide eest. Jõudsime mäeküljel asuva kohvikuni ning istusime sinna kohe maha. Vaade oli taas võimas! Võtsime natuke näksimist ja loomulikult juua ning nautisime vaadet. Kui jalad natuke jälle puhata olid saanud, seadsime sammud edasi mäest üles poole. Selgus, et söögikohti oli seal veel terve hulk ning tee kindluseni viis neist kõigist läbi. Kui olime kindluseni jõudnud, olime sõnatud. Must meri! 14. sajandist pärit kindluse varemed ise olid muidugi ka vahvad, kuid sellise asukohaga jäävad need raudselt ilusate vaadete varju.
Enne laevale naasmist maitsesime kohvikus Türgi jäätist. Mmmmm ja veel mmmmmmm. See on kreemine, ma ütleks, et konsistentsilt nagu kondenspiim.
Laeval võtsime seekord kohad sisse samuti vasakul pardal, kuid alumisel korrusel ja eespool. Tagasi sõideti samuti kohati peatusi tehes. Eminönu kaile jõudsime uuesti umbes poole viieks. Vedasime oma väsinud jalad sealt suhteliselt otsejoones koju, sest siesta oli ju alles pidamata. Pärast jalutasime oma kodutänaval ringi ja sõime õhtust. Istanbulis on väga palju koeri ja kasse tänavatel. Koertel on kõrvas suur kiip, mis näitab, et koer on vaktsineeritud. Selliseid koeri magab igal pool keset tänavad täiesti segamatult. Vahel jäi isegi mulje, et neile võiks peale astuda ja nad ei ärkakski. Väga huvitav, et hulkuvad koerad püütakse kinni, vaktsineeritakse ja kiibistatakse ja siis viiakse tagasi piirkonda, kust nad kinni püüti. Kassidel ei olnud nii suuri kiipe näha, aga kasse oli kindlasti veel rohkem kui koeri. Näiteks meie õhusöögi ajal oli laua ümber ühel hetkel lausa kuus kassi, kes kõik tegid “Shreki kassi nägu”. Keegi ei ajanud neid ära, meie ka mitte. Kui kõndisime läbi turu, nägime kasse vaibamüüjate vaipadel rahulikult magamas. Väga huvitav. Surfasin natuke, et sellele selgitust leida ja minu meelest leidsin siin päris hea lehekülje. Pärast õhtusööki astusime sisse kõrvalasuvasse poekesse, selline tavaline kirju keraamikat ja tekstiili müüv poeke. Poe seinal märkas Jaan kuuest keraamilisest plaadist koosnevat maali reprot, millel oli üks mees kilpkonnadega. See maal oli meile juba natuke tuttav, sest selle repro rippus meie hotelli trepikojas. Jaan hakkas noorelt müüjalt selle kohta rohkem küsima. Saime teada, et maali nimi on “Kilpkonna treener”. Noormees jutustas meile imelise loo, kuidas maal on pärit 17. sajandist, mil autor töötas lossis kilpkonnade treenerina. Kilpkonnadele pandi küünlad selga ja nad kõndisid lossiaias. Peale selle olevat maali originaal alles mõned aastad tagasi müüdud kuue miljoni dollari eest. Nii tore, kui müüja tunneb oma kaupa ja oskab sellest ka rohkem rääkida. Ma tahtsin sinna poodi minna algselt selleks, et sealt võib-olla mõni väike taldrik leida, mis kodus seinale panna. Noormees teatas kohe, et tal on sama motiiv ka taldrikul olemas ja tõi selle letile. Ilus taldrik oli, aga selgelt liiga suur. See ei oleks meie kohvrisse äragi mahtunud. Juba ilmus letile ühel keraamilisel plaadil sama motiiv ja kui me seda ka kohe kaasa võtta ei tahtnud, siis veel väiksem versioon. Nojah, see tuli siis meiega kaasa ka. Lisaks veel samas suuruses kolme tantsiva dervišiga plaat. Need tuleb nüüd kodus ära raamida, et neid seinale riputada. Mina oma uudishimus muidugi pidin “Kilpkonna treenerit” googeldama ja sain teada, et jutt küünaldest ei vasta tõele. Tegemist on hoopis 1906. aasta maaliga, mis sümboliseerib ühiskonna jäärapäisust. Rohkem võib lugeda Vikipeediast. Vahet pole, pilt on sellegi poolest huvitav ja isegi oma järgmisel Istanbuli reisil vist ei viitsiks minna selle noormehega vaidlema.
Reedene päev oli meil mõeldud poodlemiseks, kuid et asi liiga igavaks ei läheks, oli plaan suhteliselt vaba ja lahtine. Igatahes esimene kindel vajadus oli postkaardid ja margid, et natuke oma koduseid meeles pidada. Kui kaardid pargipingil kirjutatud, läksime külastama Basiilikatsisterni. See oli omal ajal suur maa-alune veehoidla, mis mahutas 80 miljonit liitrit vett.
Pärast tsisternist lahkumist jalutasime hipodroomil ning seejärel natuke jälle oma hotelli ümbruses tänavatel. Otsisime hea vaatega kohvikut, kus natuke jalgu puhata ja lõpuks leidsime ka. Lasime taas jäätisel hea maitsta. Võime vist öelda, et meist said vaid paari korraga Türgi jäätise sõltlased.
Seejärel läksime jälle siestat pidama. Mingil hetkel märkasin merel purjekat ja krapsasin voodist püsti. Väga mugav ikka kui merevaade on voodist ka näha! See ei olnud ainuke purjekas. Seal oli terve regatt. Klõpsisime hulga pilte ja nautisime ka niisama vaadet.
Pärast käisime veel oma hotelli lähedal Arasta Bazaaril ja ostime vürtse ja maiusi ning kohe söömiseks natuke viinamarju ja kirsse. Kirsid olid umbes kaks korda suuremad kui Eestis, aga samas ka mitte nii mahlased, pigem sellised lihakad. Kuna tegemist oli meie viimase õhtuga Istanbulis, siis ei tahtnud me seda niisama hotellis maha magada, vaid uitasime veel suhtelisel sihitult tänavatel. Nägime nii väga ilusaid kui ka räämas tänavakesi. Tehti ehitustöid, mehed kogunesid niisama gruppidesse ja arvatavasti vahetasid selle päeva muljeid. Sattusime ka sellisele tänavale, kus ei olnud restoranidel üldse vahet, neid oli terve tänav täis. Igas restoranis oli muidugi keegi, kes seisis tänaval ja meid enda juurde sööma kutsus. Muu hulgas leidsime ühest poekesest enda terrassile lambikese. Natuke eksootikat võiks ju olla. Õhtust sõime jälle samas kohas, kus eelmisel õhtul. Isegi kelner oli sama. Oli tunne, et oleme tõesti teretulnud. Ta juba teadis, et tahame kindlasti apelsinimahla. Loomulikult, kes saaks värskelt pressitud mahlast ära öelda. Apelsinimahla puhul oli selge, et seda pressitakse alati värskelt. Keegi ei hakanud mingit pakiversiooni pakkumagi.
Leppisime juba reedel hotelli peremehega kokku, et ta organiseerib meile laupäeva hommikuks transpordi lennujaama. Auto oli õigel ajal kohal ja lennujaama jõudsime suhteliselt kiiresti. Seal laabus kõik väga hästi ja saime enne lennukile minekut veel poodides jalutada. Ja siis: koju-koju-koju!
