Igal hommikul käin enne tööle minekut maja taga, et lindudele süüa viia. Nii ka 7. märtsil. Minu ehmatuseks ootas mind õues maja ukse ees hiir. Ei, ta ei olnud elus ja ta ei olnud ka kindlasti ise otsustanud, et tahab seal oma lõppu oodata. Keegi oli ta sinna toonud. Kahtlustan naabri kassi!

Igal hommikul läbin autoga tööle sõites ühte ringteed. Olen selle talvega juba harjunud, et see võib väga libe olla ning võtan tavaliselt juba kaugel hoo maha. Nii ka seekord. Lohkva poolt tuli mingi auto, millele pidin teed andma. Kõik oli ilus ja ma olin juba peaaegu jälle edasi liikumas, kui toimus väike kokkupõrge. Ma ei tea, millega minu taga sõitja tegelenud oli, kuid kuidagi oli suutnud ta mind või minu pidurdamist mitte märgata ning sõitis mulle tagant sisse. Mis porno see oligi: tagant sisse panema? Väike vaatlus tegi selgeks, et kärukonks päästis mind täielikult ja karistas tähelepanematut liiklejat piisavalt – tema auto küljes oli plastmass korralikult ribadeks.

Tuju oli igatahes väga hea – midagi tõsist ei juhtunud, tõeline kergendus!