Nõlva

Pildikesi elust enesest

17. september

Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.

10. september

Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.

Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:

Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:

Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.

Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.

Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.

Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:

 

SaveSave

Sürgavere ja võrride võidusõit

Oi, küll oli vastik märg ilm! Olgu, tegelikult ei olnud ilm üldsegi nii hull, aga minul oli vale riietus ja veel valemad jalanõud. Jalad olid kohe läbimärjad ja nii oligi mul kohe külm ka. Jooksime Sürgavere laadalt korraks läbi ja heitsime pilgu võrride võidusõidule. EMHI torni ei hakanud seekord ronima.

 

Makramee käevõrud

Nägin internetis huvitavad, aga väga lihtsat makramee mustrit ega suutnud end kuidagi tagasi hoida. Oli vaja kohe ära proovida. Alustasin ainult siniste toonidega. Kui juba aru sain, kuidas paelad jooksevad, hakkas arenema idee, kuidas triipe teha. Jagasin oma õhinat Jaaniga ja värviline käevõru on juba tema valitud värvitoonidega tehtud.

Antiseptiline seep

Võtsin juba mitu päeva hoogu ja täna tegin lõpuks ära – seebi. Retsepti kohandasin vastavalt kodus olemasolevale Helen Idarandi raamatust “Lihtne seebitegu”.

117 g kookosrasva
110 g palmirasva
200 g oliiviõli
50 g magusa mandli õli
46 g kurgirohuseemneõli
73 g seebikivi
199 g saialilleteed
kollast seebivärvi
greipfruudi eeterlikku õli
saialille kroonlehti

1. september 2017

No see oli nüüd raudselt vähemalt milline loojang (kui mitte mitmemilline)!

Uued päevaliiliad meie aias

Sel nädalal oli Juhani juures püsililledele allahindlus 40%. Käisin juba eile seal vaatamas, aga siis tundus, et keegi minuga kaasa tulla ei taha. Tänaseks olin seda natuke seedinud ja teada saanud, et tegelikult tahtis üks päevaliilia siiski minuga tulla. Läksingi täna ja võtsin ta sealt kaasa.

‘Moonlight Masquerade’ – kõrgus 65 cm, Keskmise kõrgusega puhmikuline. Kreemikad õied on väga effektsed tänu tumedale lillakaspunasele südamikule. Õitseb VI-VII. Tumerohelised läikivad lehed. Täispäike kuni poolvari. Normaalne parasniiske aiamuld. Üksikult, püsikupeenrasse. Sobib lõikelilleks. Sobivad naabrid on kurerehad, lupiinid, mesiohakad, käokingad, astilbed, hostad, kobarpead, kukekannused, kõrged kõrrelised.

Nii ma seal siis kõndisin, päevaliilia pott näpus, aga inimesel on ju kaks kätt. Teise kätte tuli ka midagi haarata. Pildi pealt ja kirjelduse järgi tundus väga äge olema ‘Black Prince’ – Kõrge kasvuga puhmikuline. Suhteliselt varase õitsemise algusega.Tumelillade õite läbimõõt üle 11cm. Korduvõitseja!

Kõik oli ilus kuni selleni, et tulin koju ja hakkasin oma uut saaki kirja panema. No ja palun väga! See ‘Black Prince’ on mul nime järgi juba olemas, aga no päris kindlasti ei ole minu ‘Black Prince’ tumelilla, vaid on punane mis punane. Nüüd tuleb huviga oodata, millised õied minu uuel sõbral siis on.

Oravapoisid

Tegelesin uue lillepeenraga ja Juss tuli mind aitama. Järsku aga hakkas teda elupuuhekk hoopis rohkem huvitama. Läksin ka vaatama, mida ta seal näeb. Seal oli üks väike oravapoiss. Õnneks ta Jussi ülearu palju ei huvitanud, mind aga küll. Tõin fotoka ja läksin teda uuesti otsima. Seal ta istuski hästi vaikselt ja lootis, et ma ta rahule jätaksin.

Ta oli nii ilusti kuss seal, et ega mul ei olnudki väga kaua isu teda seal jälgida ja panin fotoka käest ära ja sebisin oma peenraga edasi. Varsti aga nägin oravapoissi elupuu tüve peal mind vaatamas ning pidin uuesti toast fotoka võtma. No loomulikult ei oodanud ta mind seal. Mis siis ikka, jätsin kaamera käeulatusse ja tegin tööd eedasi. Varsti märkasin hekis liikumist. Seal ta oligi ja mitte üksi! Hekis sebis kaks väikest oravat. Elupuude seemnekoored lendasid neil suunurgast välja nii hoogsalt, et tuletas kangesti meelde kunagist juttu sellest, kuidas venelased kinos sihvkasid söövad.

Jälgisin ja jälgisin neid, vahepeal jagasin oma vaimustust Jaaniga. Siis jälle üritasin tööd edasi teha. Lõpuks ei andnud hing siiski rahu ja tegin telefoniga väikese video ja saatsin naabrinaisele. Ta tuli ka meie juurde vaatama, sest ega sellest videost eriti midagi aru saada olnud. Seisime keset aeda ja vahtisime kahte oravat. Jaan tuli ka vaatama. Järsku tundus meile, et oravaid on vist hoopis kolm!

Tõe huvides tuleb lisada, et lõpuks nägime lausa viite väikest oravat, aga neist kaks ei olnud nõus teistega koos ühe pildi tarvis poseerima ja nii said korraga pildile vaid kolm.

Mida tähendab “dormantne”?

Väga paljude päevaliiliate juures on kirjas sõna “dormantne”. Mida see tähendab? Selle mõistega viidatakse päevaliilia lehestikule või õigemini sellele, kuidas päevaliilia lehestik talve üle elab. Dormantne päevaliilia tähendab seda, et taime lehestikul on talvel puhkeperiood ning taim kaotab talveks kogu lehestiku. Kevadel tärkab kasvupungast täesti uus ja värske leherosett.

Mida tähendavad “diploidne” ja “tetraploidne”?

Tihti kohtab päevaliilia kirjeldustes termineid “diploidne” ja “tetraploidne”, mis näitavad kromosoomide arvu rakus: esimesed on ühe, teised kahe kromosoomi- paariga.

See ongi üks põhjus, miks päevaliiliatel on nii palju sorte – geneetiliste mutatsioonide võimalused on suuremad.

Üldiselt on tetraploidsed sordid suurema õie, kirevama värvi ja tugevama kasvuga. Paraku võivad neist paljud olla Eesti tingimustes külmaõrnad, kuna nende aretuses on kasutatud geene, mis pärinevad igihaljastelt liikidelt.

Praegu on siiski veel ülekaalus diploidsed sordid. Kuna neid on hästi palju, leiab nende hulgast hõlpsalt sobiva värvi ja õiekujuga päevaliilia.

Allikas: arvatavasti Maalehe lisa Targu Talita. Leidsin googeldades küll info ja failid lehekülgede kaupa, kuid kahjuks ei olnud failide järgi võimalik kindlaks teha, kust need pärit on. 

Uus peenar

Ikka ja jälle tekib olukordi, kus ei oska taimi kohe mitte kusagile istutada. Seekord sai kõik alguse sellest, et maranad vajavad ümberistutamist ning ka üks kukerpuu oli elupuu varju jäänud. Kukerpuu ‘Aurea’ saigi uue peenra nurgakiviks. Samuti kolisid sellesse peenrasse neli madalamat päevaliiliat:

Lisaks päevaliiliatele on selles peenras nüüd kaks helmikpöörist:

Peenra keskele istutasin kirju liilia sibulad ning kaks iirist: 60. tumelilla siberi iiris ja 61. ‘Pseudacorus Double’ (peaks olema kollane)  – mõlemad eelmisel aastal Allilt saadud. Peale selle tõstsin sinna ka hariliku perovskia ‘Little spire’. Perovskia ei olnud ümberistutamise üle eriti õnnelik. Loodan, et ta jääb ikka ellu.

Hekipoolse peenranurga sisse sai elulõng ‘Viola’.

Ja muidugi, üks maran sai ka ära kolitud, aga milline nendest, seda näitab aeg. Vist punane.

 

SaveSave

SaveSave

SaveSaveSaveSave

Hiiumaa 2017

Reede õhtul võttis Jaan mind töö juurest auto peale ja sõitsime otse Rohukülla. Sealt edasi praamile ja õhtuks Kärdlasse. Planeeritud ööbimiskohta jõudsime alles pärast kümmet. Väljas oli juba päris pime. Õnneks leidsime oma hosteli ilma igasuguse vaevata. Kõik oli bueno.

Laupäev, 19. august

Meil oli Hiiumaal olemiseks aega ainult üks terve päev, aga me ei lasknud end sellest segada. Magasime hommikul rahulikult välja ja asusime siis saarele ringi peale tegema. Alustasime Tahkunast. Ot-ot, ega ikka ei alustanud küll. Meil oli plaan sealt alustada, aga enne seda jäi meile Ristimägi ette.

Peale selle nägime tee ääres ka Militaarmuuseumi reklaamivat tanki replikat, mida oli kasutatud filmis “1944”.

Tahkunas vaatasime kõigepealt üle Estonial hukkunud laste mälestusmärgi ja alles seejärel pöörasime tähelepanu tuletornile. Ronima siiski ei läinud.

Järgmisena pidasime kinni EAÕK Malvaste Prohvet Eelija Kabeli juures. Vihma hakkas küll sadama, kuid läksime siiski natuke kabeli ümber jalutama ning vihm jäi peagi üle.

Hiiumaa Eiffel on ka muidugi koht, millest ei saa niisama mööda minna. Vahva oli see, et just hommikul lugesin Postimehest Siiri Sisaski artiklit selle koha kohta. Seepärast oli mul väike ettekujutus, mida seal näha saab, aga Jaani jaoks oli üllatus suurem.

Reigi kirik oli minu jaoks väga huvitav ja eriline avastus. Ma ei ole varem näinud sellise laega kirikut ja ka kiriku kivitükkidest põrand oli väga huvitav.

Pärast Reigi kiriku külastamist sõitsime Suuremõisasse. Vaatasime seal endise Viskoosa tehase hooneid. Kohati tundus, et keegi on üritanud midagi taastada, aga aknad olid kõik katki lõhutud.

Järgmine peatus – Kõpu tuletorn. Seal otsustasime kõhud täis süüa ja tuletorni ronima ei viitsinud me siin ka minna. Me olime mõlemad siin juba käinud ega oodanud midagi uut. Tegin ainult ringi ümber tuletorni, et ikka mõni pilt saada.

Seejärel otsustasime ära vaadata Ristna tuletorni. See on küll koht, kus me kumbki varem käinud ei olnud.

Meri kohises väga-väga ahvatlevalt ja me otsustasime sellele ahvatlusele järele anda. Hakkasime lihtsalt kohina suunas minema ja jõudsime imeliste lainetega randa.

Rannas oli lisaks lainetele ka rahvast. Mõned jalutasid niisama, teised hullasid vees. Meie jalutasime ka niisama.

Seejärel võtsime ette pikema autosõidu ja liikusime Sõru sadamasse.

Järgmine peatus oli Orjaku linnuvaatlustornis.

Ja seejärel tegime väikese matka sääre tirbil. Meie jalutasime sinnani, kuhu sai kuiva jalaga, aga mingi seltskond daame oli otsustanud veel edasi minna. Me ei jäänud vaatama, kui kaugele nad siis täpselt läksid.

Pärast matka oligi õhtu käes ja võtsime suuna tagasi Kärdlale. Teel tegime veel mõned peatused. Esimene peatus oli Suuremõisas.

Muidugi jäi meie teele veel ka Pühalepa kirik.

 

SaveSave

SaveSave

SaveSave

Uued floksid meie aias

Mõtlesime hiljuti välja, kuhu teha kõrgete lillede peenar ja eile istutasingi meie kõige kõrgema floksi ümber sinna peenrasse. Tema varasemasse kohta jäi muidugi auk, mis vajas täitmist madalama floksiga. Kuna Juhani puukool jääb mu koduteele ette, siis astusin sealt eile õhtul läbi ja vaatasin sealse floksivaliku üle. Eriti õnnelikuks see mind ei teinud, kuid leidsin siiski mõned uued sõbrad.  ‘Goldmine’ sai koha meie uues kõrgete lillede peenras ja ‘Younique Red’ täitis koha, mis oli tühjaks jäänud.

Laupäevane varahommik

Reede hommikul tööle sõites nägin, et teeäärses metsanoorendikus on ämblikud korralikult tööd teinud ja kui päike nende kastes sätendava vaeva üle ka kuldab, siis on vaated lausa hunnitud. Mul ei olnud laupäeval varase tõusmise jaoks rohkem motivatsiooni vajagi. Ajasin end kell seitse püsti ja umbes poole kaheksa paiku olin juba rattaga liikumas. Jaa, meil on nüüd jalgratas! Kõigepealt vaatasingi ämblike töö üle.

Seejärel otsustasin, et sõidan veel ühe langi juurde. Olin seal alles hiljuti väga palju liblikaid näinud ning lootsin seda ka seekord. Ma ei pidanud pettuma! Väikeseid siniseid tegelasi olid kõik kohad täis. Taustaks oli õitsev kanarbik. Imeline!

Ahjaa, vahepeal käisin Ahja jõe ääres ka ära. Üks suur kiil vuras seal vahetpidamata ringi, aga pildile ma teda ei saanud. See-eest poseeris pardiema mulle päris kenasti.

Musträhn

Kuulsin, et keegi teeb kusagil kõva häält. Otsisin silmadega ja leidsingi ühe silueti eemal männi peal. Päike paistis tagant, kahjuks. Tegin pildi ära ja üritasin lähemale minna. Kuigi lind tegeles muidu peamiselt enda puhastamise ja koristamisega, siis minu lähenemiskatse talle ei meeldinud üldse ja ta lendas minema. Ah, kui suur ta oli! Lennates tegi ta teistmoodi häält. Kuna ma linnuhääli ei tunne (miks ometi?), siis ma ei saanudki teada, kes see oli. Kodus vaatasin pildi pealt järele. Juhuu, olin pildile saanud musträhni! Ma pole teda varem isegi mitte näinud, pildistamisest rääkimata.

Musträhn. Tartumaa, 12.08.2017

Save

Sookured

Kübassaare tuletorni poole sõites nägime tee ääres sookurgi. Tagasiteel tegime väikese peatuse, et kured pildile püüda. Pisut kaugele nad ju jäid, aga pole hullu, küllap järgmisel korral tabame neid paremini.

Nädalavahetus Saaremaal

Reede, 28.07

Eelmisel reedel sõitsime kõigepealt Kuivastusse, et sealt praamile minna. Me ei olnud kumbki juba päris ammu enam Saaremaal käinud. Praamipilet oli ette ära ostetud ja sadamas sujus kõik imekiiresti. Isegi nii kiiresti, et saime varasemale praamile kui broneerinud olime.

Virtsus võtsime kohe suuna Kuressaarele, kuhu olin meile kolmeks ööks majutuse broneerinud. Ilma pikemate kommentaarideta võib öelda, et kuigi perenaine oli väga meeldiv inimene, ei jäänud me majutusega üldsegi rahule, sest kõik oli kuidagi ebamugav. Tekk, padi ja voodipesu tundusid väga sünteetilisest materjalist ja isegi minul oli raske magama jääda (tavaliselt uinun kohe kui pea patja puudutab). Kõige olulisem puudus aga oli see, et kuigi korteris oli elektripliit, siis see tegelikkuses ei töötanud. Pliidirauad lihtsalt ei läinud kuumaks. See fakt nullis minu kavatsuse ise süüa teha ning me pidime väljas söömas käima. Mulle muidugi meeldis, aga rahakotile kindlasti mitte.

Olime küll planeerinud kohe algatuseks Kuressaare Lossi jalutada, kuid ilm otsustas, et on õige aeg sadama hakata ja me ei tahtnud läbi vihma jalutada. Istusime hoopis uuesti autosse ja käisime esimese asjana Sõrve poolsaare tipus ära.

Sõrvest tagasi Kuressaarde ei sõitnud me muidugi mitte kõige otsemat teed mööda, vaid tegime poolsaarele korraliku ringi peale. Lausa tee peale paistsid ära kivitornid.

Ohesaare pank oli kohe varsti pärast neid tornikesi. Sealsamas on ka pukktuulik, mida on võimalik ööbimiseks rentida.

Jämajas käisime kirikut vaatamas, aga kõikidest Saaremaal nähtud kirikutest ma siin praegu rääkima ei hakka, sest neid oli nii palju, et pidasin paremaks need eraldi postitusse koondada. Keda huvitab, see vaatab Saaremaa kirikute pilte siit.

Üks koht, mida kindlasti näha tahtsin, oli Kaugatoma pank. Lootsin seal kivistisi ehk sõrmuspaas näha, aga loomulikult ei näinud. Pöördusime Kuressaarde tagasi, sest õhtuks olid meil plaanid tehtud: C-Jami kontsert Ahrensburgi terassil.

Laupäev, 29.07

Laupäeva hommikul otsisime esimese asjana kohta, kus süüa. Sattusime mingite eriti uimaste pannkoogiküpsetajate juurde, kus tellimuse täitmine võttis pool tundi. Pärast seda läksime Kuressaare lossi, sest eelmisel päeval jäi seal ju käimata.

Seejärel jätkasime oma automatka ümber Saaremaa. Vaatasime jälle mõned kirikud ära ja siis otsustasime Regio kaardil märgitud ilusat vaadet otsima minna. Selleks pidime läbima päris pika munakivitee. Kui kaardi järgi tundus õige aeg ära keerata, me seda siiski ei teinud, sest see tee viis ikka päris metsa. Sõitsime hoopis munakiviteed edasi. Jõudsime välja Papissaare sadamasse. See oli muljetavaldav! Seal seisis 20-30 autot, kuid inimesi ei olnud kusagil. Olgu, pärast siiski nägime kahte inimest, aga üldiselt oli natuke maailmalõpu tunne. Tagantjärele võib öelda, et just see sadam jättis meile kogu reisi jooksul elavaima mulje.

Järgmisena tahtsime minna Kiipsaare tuletorni vaatama. Läbisime jälle väga ägeda tee. Seekord oli selleks kitsas ja käänuline liivatee ning jõudsime parklasse, kust viis tee küll veel edasi, kuid kus oli kõvasti keelav silte ees ja tuletornini jäi veel pea viis kilomeetrit. Sellega ei olnud me kahjuks arvestanud ning matkaks valmis me polnud. Pole midagi, järgmisel korral oleme targemad ja teeme selle matka ära. Seekord aga otsustasime, et jalutame lähima mereni. See kohises nii kutsuvalt.

Järgmisena jäi meie teele ette Veere vaateplatvorm. Loomulikult oli meil vaja ka trepist alla mere äärde kõndida.

Vahepeal käisime Mustjalas poes ja seejärel oli meil järgmine peatus Tagarannas. Ka siin olid inimesed hulluks läinud ja lapikuid kive ükseise peale ladunud. Viskasime juba pilgu Panga panga poole, sest sinna oli meil sel õhtul veel plaanis jõuda.

Aga veel enne Pangale sõitmist oli meil vaja ära käia Ninase vaatetornis ja “Estonia” mälestusmärgi juures.

Mälestusmärgi juures läks nii, et ühtegi pilti ei teinudki. Seal olid lisaks veel väga huvitavad kaevikud, kuid nendest ei osanud pilti teha. Nautisime hoopis kohapeal olemist. Järgmine peatuspaik oli Panga pank.

Mäletan seda kohta üheksakümnendate algusest. Käisime seal isa ja vennaga jalutamas ja piknikku pidamas. Kadakate vahel, metsikult. Nüüd sellele tagasi mõtlemine paneb natuke lollakalt naeratama. Praegune suur ja lai parkimisplats, niidetud alad ja kokkuvõttes steriilne turismiatraktsioon erinevad toonasest Panga pangast nagu öö ja päev. Jah, muidugi, pank on ikka samasugune, aga kogu selle ümbrus …

Teine koht, mis on samuti täiesti ära turismistatud, on Angla. Tuulikutele oli aed ümber ehitatud ja nende lähemalt vaatamise eest küsiti 3,5 eurot. Kuna sealne külastuskeskus oli avatud õhtul kella kaheksani ja meie jõudsime sinna kümme minutit enne sulgemist, siis me ei hakanud neile seda raha andma ja vaatasime tuulikuid aia tagant.

Pühapäev, 30.07

Pühapäeva hommikul otsustasime kõigepealt Kaali meteoriidikraatri üle vaadata.

Kunagi olen ka sealses muuseumis käinud, aga sel korral meil ei õnnestunud sinna sisse pääseda. Me lihtsalt ei leidnud õiget ust, võib-olla seda ei olnudki, võib-olla oli muuseum pühapäeval kinni. Ei tea, me ei olnud eriti agarad otsima ka. Sõitsime hoopis edasi. Ikka paari kiriku juurest mööda ja uuesti Saaremaa põhjarannikule. Jaani külas olid mõned ilusad vaated.

Maasi maalinn on üks selline koht, mis ei ole veel nii kohutavalt turismiatraktsiooniks tehtud nagu näiteks Panga pank. Siin on piisavalt kohti, kus tuleb jala või pea ette vaadata, et endale liialt haiget ei teeks. Samas on linnuse sisemus kenasti tagasihoidlikult valgustatud ja üldmulje väga-väga hea!

Muhu Jaanalinnufarm oli meie teel järgmine peatuspaik. Olen seal kunagi käinud ning pean tunnistama, et seekord see mulle erilist muljet ei avaldanud. Tundus rohkem selline koht, et andke raha meile.

Kuna meil aega oli, sõitsime huvi pärast ka Muhu maalinna vaatama, aga pärast Maasi maalinna külastamist ei olnud seal loomulikult kõige parem idee.

Tornimäe

Kübassaare tuletorn

Enne oma korterisse naasmist otsustasime veel Roomassaare sadamast läbi sõita ja Abrukale ka pilgu heita.

Esmaspäev, 31.07

Esmaspäeva hommikul pakkisime oma asjad kokku ja võtsime suuna kodule. Ei, päris otse koju ei sõitnud, sest mul oli hirmus tahtmine veel Pädaste mõisas korraks ringi jalutada. Aastate tagat oli mälestus, et seal oli tore.

Pädastes sattusime kinnise tõkkepuu juurde. Tõkkepuu kõrval oli valvuriputka, kust tuli välja noormees, kes uuris, kas meil asja ka on. Küsisin, kas neil on söögikoht alles, sest meil oli täpselt ühe kohvi jagu aega. Ei, meil ei ole lauda reserveeritud. Igatahes sisse meid lubati. Jalutasime suhteliselt otse kohviku juurde. Tellisime endale ülikallist kooki ja kohvi, kuid me ei kahtesenud seda kordagi, sest mõlemad olid lisaks ka üli-ülimaitsvad. Kui kook söödud ja kohv joodud, oligi õige aeg praamile minna. Saigi läbi meie väike Saaremaa-puhkus. Oli mõnus, aeg oleks nagu seisma jäänud nendeks mõneks päevaks. Järgmisel korral otsin mugavama öömaja ka.

SaveSave

Save

Save

Saaremaa kirikud

Päris kõikidest Saaremaa kirikutest me ühe soojaga pilte muidugi ei saanud, aga kuna oluline hulk sai ära pildistatud, siis panen nende pildid siia tähestiku järjekorras üles.

Jämaja kirik

Kahtla õigeusu kirik

Karja kirik

Kihelkonna kirik ja kellatorn

Leisi õigeusu kirik

Lümanda õigeusu kirik

Metsküla õigeusu kirik

Mustjala kirik

Pärsama õigeusu kirik

Püha kirik

Tiirimetsa õigeusu kiriku varemed

Tornimäe õigeusu kirik

Roos ‘Pomponella’

Nägime ‘Pomponellat’ kasvamas Põltsamaa roosiaias. Ta jäi meile oma kullerkupuõitega väga hinge ja me käisime teda sealsamas müügiplatsil otsimas ja otsisime ka teistest aianditest, kuid ei leidnud teda kusagilt. Leppisime olukorraga ja selleks aastaks olime ta juba unustanud.

Eile käisime tegelikult hoopis ühte raudrohtu otsimas (mida me ei leidnud). Käisime nii Bauhofis, K-Rautas kui ka Decoras ja hakkasime viimasest juba loobununa ära tulema. Siis korraga jäid meie pilgud pidama ühele roosile. No muidugi: ‘Pomponella’! Ta tahtis ikkagi meie juurde tulla!

Väike oravapoiss

Uksekell! Läksin avama ja ukse taga oli kahe ämbriga naabrimees. Ühes ämbris hoidis ta väikest oravapoissi ja teist kasutas vajadusel kaaneks. Kurtis, et orav oli sauna pugenud ja ta ei tea, mida temaga nüüd teha. Naabrimees on vana mees, teda ei saa hätta jätta. Jaan otsis oma ämbri ja kolisime oravapoisi sinna üle.

Pakkusime talle linnusöögiks mõeldud pähkleid. Need huvitasid teda küll, aga tundus, et ta ei osanud nendega midagi teha. Vahepeal surfasin natuke netis ja jõudsin nii palju teada saada, et piima ei tohi talle anda, sest see võib tal kõhu lahti teha. Soovitati hoopis soola ja suhkruga vett anda. Tegin terve suure tassi täie sellist vett valmis, sest väiksemale kogusele ei oleks osanud suhkrut ja soola doseerida. Plastpudeli korgi sisse pandud vesi meeldis oravapoisile küll. Ta küll turtsus seda juues, kuid sai ilusti hakkama ja varsti tuli uus korgitäis serveerida.

Nojah, aga mis siis edasi? Me ei saa ju metslooma endale jätta, seda enam, et oleme endale väga aktiivse puhkuse planeerinud ega ole eriti pikalt kodus. See pisike titt vajab ju hoolt. Helistasin Elistvere loomaparki ja küsisin nõu. Nemad soovitasid orava metsa viia. Meie väike naabritekolleegium leidis, et see konkreetne orav on veel liiga pisike ega saaks üksi metsas hakkama. Kuna me pidime hommikul niikuinii Tallinna sõitma, siis otsustasime läbi Elistvere sõita ja sealsetele spetsialistidele oravat näidata.

Puhastasime kuusekäbisid, et oravale seemneid söögiks pakkuda, kuid tegelikult ta neid vist ei söönud. Ainus, mis talle tõesti huvi pakkus, oli vesi. Üldiselt oli ta suht unekott. Kõige paremini tuli uni peale Jaani peos – hea soe koht ikkagi. Ööbida lasime tal siiski ämbris. Hommikul võtsime ta sellesama ämbriga kaasa ja viisime Elistverre, kus andsime ta ära. Tal on kindlasti seal parem olla kui meie juures või üksinda metsas.

Page 1 of 31

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén