Nõlva

Pildikesi elust enesest

Makramee kellarihm


Uued lemmikud

Täna tulid meie tiiki uued elanikud. Lisandus 16 valgeamuuri (10 aastast ja 6 kaheaastast), 2 albiino valgeamuuri ja 6 koid.

Mida inimesed internetist otsivad?

Üks väga vahva lehekülg asjadest parema ülevaate saamiseks on: https://answerthepublic.com

Teine tore koht on muidugi: https://trends.google.com/trends/?geo=all

Sinine komplekt

Masinkudujale

Mina olen ikka veel vaid lapsepõlves kudumisaparaadil lapikesi kudunud, aga eelmisel aastal sigines meie majja kudumismasin ja seepärast hoian silmad-kõrvad lahti, kui kusagil masinkudumisest räägitakse.

Hiljuti nägin linki, kus saab oma kahevärvilisest pildist lasta programmil perfokaardi kujundada: http://oknitme.serpicanaro.org/#

Muidugi on see suht algeline ja pirtsakas, aga piisavalt põnev, et see alles hoida

Näitus “Väeti vägi”

Galeriis “Noorus” avati 11. detsembril tekstiilitudengite näitus “Väeti vägi”. Seda näitust on võimalik vaadata veel kuni 12. jaanuarini 2019.

Mul oli natuke kahju, et päris mitu taiest ei eristunud ruumist üldse. Must mustal ei ole eriti kontrastne kombinatsioon. Valgustust oleks võinud mustadel asjadel kindlasti palju rohkem olla.

Seekord tegingi pilte ainult üksikutest taiestest või nende elementidest.

Näitus “Puudutus”

Aparaaditehases oli vaid mõned päevad võimalus külastada tekstiilitudengite näitust “Puudutus”. Jõudsime sinna viimasel päeval. Ei oskagi eriti midagi öelda selle kohta. Eks pildid räägivad enda eest.

Tartu valgus 2018

Neljapäeva õhtul toimus ERM-is festivali Tartu valgus avamine, kus esines Siiri Sisask. Oli väga mõnus kontsert. Siiri laulis poolteist tundi järjest. Tema kava koosnes Uku Masingu tekstidele loodud lugudest ning seda saatsid Aljona Movko visuaalid.

Reede õhtul käisime Tartus mööda valgusfestivali radasid. Alustasime Haridusministeeriumi juurest pargist, kuid see ei avaldanud meile erilist muljet. 

Järgmisena suundusime Jaani kiriku juurde ning seal meeldis meile juba pisut rohkem. 

Kiriku juurest liikusime edasi Mänguasjamuuseumi juurde. Just siis hakkas vihma sadama ja meil tekkis juba kahtlusi, kas ja kui palju me veel ringi käia tahame. Tegin kiirelt mõned klõpsud ja otsustasime edasi minna.

Järgmisena võtsime suuna Kassitoomele. Vihmases õhtus ei olnud see teekond just kõige meeldivam, aga Kassitoome orus oli päris tore installatsioon “Valge ruum” Mischa Kuball-ilt. 

Sealt edasi läksime otsima installatsiooni nimega “Valgussaun”, kuid tagantjärele pean tõdema, et selle mõttest ei saanud me kohapeal aru. Oleksime pidanud hoopis sinna sisse minema ja valguses kümblema, meie aga kõndisime õlgu kehitades edasi Pirogovi platsile. Sealne tegi tuju juba natuke paremaks.

Raekoja plats oli suhteliselt ära pimendatud ning raekoja peale näidati projektoriga liikuvat graafikat. Platsil oli kuppelkasvuhoone.

Järgmisena läksime Kaubamaja parki, kus oli päris mitu huvitavat installatsiooni. 

Seejärel kõndisime ringiga Emajõe äärde tagasi. Teisel pool jõge oli “Valgusmets” (Adam BD) ja kaarsillal Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengite „Standarditele vastav“.  

Jõudsime ringiga Haridusministeeriumi juurde tagasi. Teiselt poolt tänavat tundus vaade isegi ilusam kui ennist pargist vaadatuna.

Limbaži

Täna hommikul startisime kodust juba kell 8 ja võtsime suuna Lätti. Meie eesmärgiks oli jõuda Limbažis asuvasse villavabrik ‘Tine’ poodi. Laupäeviti on kauplus avatud kella üheni päeval ja me ei tahtnud päris viimasele minutile jääda.

‘Tine’-s käidud, vaatasime ka kohalikud vaatamisväärsused üle. Esmalt läksime Limbaži suurjärve ääres asuvasse vaatetorni. Torn ise (asukoht:  57°30’25.1″N 24°41’50.8″E) oli küll juba kehvas seisus, aga vaade järvele sellest hoolimata päris kena.

Seejärel sõitsime linna tagasi ja esimesena vaatasime ära Limbaži katoliku kiriku, mis on ehitatud 1996. a (arh I. Jekale, D. Straubergs) ja on esimene pärast iseseisvuse taastamist Lätis ehitatud katoliku kirik.

Seejärel parkisime auto linnasüdamesse ära ja liiklesime edasi jalgsi, sest kõik meile huvipakkuvad paigad olid läheduses. Jaan märkas kohe parklas huvitavat kooslust, kus ühelpool parklat oli kasiino ja teiselpool pandimaja. Kas tõesti kokkusattumus? 

Otsustasime kõigepealt jälle kirikud üle vaadata. Õigeusu kirik püüdis juba kaugelt pilku. 

Kohe sealsamas asub ka Limbaži evangeelne luteri kirik. 

Kiriku aias on Läti vabadusvõitlusele pühendatud mälestusmärk.

Järgmisena käisime Limbaži vanas tuletõrjedepoos. Läksime sinna tegelikult ainult torni vaatama, aga leidsime eest ka igati vahva muuseumi, kus oli nii vanu telefone, telereid kui õmblusmasinaid. Torni kõigil korrustel on säilinud järsud trepid. Vanasti kuivatati tornis voolikuid, nüüdseks on kogu torni läbivad avad kaetud klaasidega, mis moodustavad kõikidele korrustele klaaspõrandad. 

Seejärel suundusime Limbaži keskaegse lossi juurde ja ronisime sealsesse vaatetorni.

Tornis käidud, seadsime sammud hõbedamuuseumi. Kuna taiesed olid klaasi taga, siis oli pilti teha ülimalt keeruline, aga võib-olla just selle pärast jäi meil rohkem aega nautimiseks. 

Muuseumis saab näha hõbedasepa Oļegs Auzers’i taieseid ja tema venna Artursi maale. 

Tore oli see, et kuigi meid oli ainult kaks, tegi üks noormees meile muuseumis täieliku giidituuri. Tavaliselt ma eelistan ise vaadata, aga seekord tunnistan, et giid andis elamusele väga-väga palju juurde. Soovitan!

Väikese ülevaate muuseumist saab sellest videost:


Mo i Rana – Bodø

Svartisen Austerdalsisen

Grønligrotta – põhjaregiooni ainus valgustatud koobas. http://www.gronligrotta.no/gronligrotta-engelsk.htm

Järgmisel hommikul tahtsime jõuda kõige esimesele paadile, mis pidi väljuma kell 10 ja seepärast olime ka hostelist varased lahkuma. Paadipilet  oli 200 Norra krooni täiskasvanu kohta ja seda oli võimalik kohapeal maksta nii sularahas kui ka kaardiga. 

Paadireis võttis aega umbes 20 minutit ja viis meid üle sürreaalselt mündirohelise järve. Teiselpool järve paistis uhke juga, mille nime mul ei õnnestunudki leida. Pärast maabumist hakkasime mööda kivist teed ülespoole liikuma. Maastik muutus kiiresti tundmatuseni. Puid jäi järjest vähemaks ja kõik oli kaetud kiviga.

Tee Svartiseni liustiku Austerdalsiseni keeleni oli kolm kilomeetrit pikk. Tee oli märgistatud kivihunnikute ja punase värviga. Liustik ise hakkas paistma alles siis, kui selleni oli jäänud vähem kui kilomeeter.

Läksime päris liustikukeele juurde. Lähedal oli näha korralikku tilkumist ja imelisi siniseid värvitoone. Nii palju jääd!

Tagasitee oli samuti nauditav. Päike tuli välja ja roostekarva kivimid lausa särasid vastu. Imeline, milliseid värve loodus meile pakub! Nautisime terve tee, kuid lõpuks pidime sammu kiirendama, et uuesti paadile jõuda. 

Ka järv oli päikese käes veel rohelisemaks muutunud. Sama paat viis meid uuesti üle vee.

Meil oli õhtupoolikul plaanis minna ühte koopasse. Kodus olime välja valinud Setergrotta, aga pärast vahepeal saime aru, et kella kolmeks me sinna ei jõua ja rohkem seal samal päeval tuure ei olnud. Peale selle pidasime  kahetunnist koopas ronimist natuke liiga intensiivseks tegevuseks ja arvasime, et pärast liustikumatka oleme selle jaoks liiga väsinud. Seepärast valisime koopaks hoopis Grønligrotta, mis on rohkem nö turistikas. 

Esimene üllatus ootas meid juba teel. Pärast Setergrotta silti viis tee meid väga järsult mäkke. Me polnud isegi mitte mõelnud, et koopasse minekuks peaks kõigepealt mäkke sõitma ja mingit järsu mäe hoiatust ka ei olnud. 

Ilma giidita koopasse ei lubatud. Sissepääs maksis 175 eurot täiskasvanu kohta. Sellesse koopasse on paigaldatud elektrivalgus, seal on maa-alune jõgi ja juga.

Pärast tuli ju jälle mäest alla ka sõita. Meie ees sõitsid mingid poolakad ja ka nemad olid väga ettevaatlikud.

Õhtuks pidime jõudma Bodøsse, sest järgmiseks hommikuks oli meil broneeritud praamipilet mandrilt Lofootidele ja plaanisime Bodøs ööbida Skagen Hotellis. Selle broneerisin vist juba mitu kuud varem ära ja sain seepärast suhteliselt normaalse hinnaga toa. Teel sattusime väga vahvasse tanklasse. 

Tegime veel mõned peatused, et lihtsalt nautida. Norra on imeline!

Arvidsjaur – Mo i Rana

Hakkasime hommikul kella kümne paiku sõita, oli päikeseline ilm, 23 kraadi sooja. Kõigepealt otsisime tankla, et autol ka midagi juua oleks ning seejärel võtsime suuna Mo i Rana peale. Juba pool tundi hiljem oli tekkinud vahelduv pilvisus ja temperatuur kraadi võrra langenud.

Kuna eelmine päev oli osutunud edukamaks kui kodus arvatud, võtsime hästi rahulikult ja mõnuga ning kui vähegi meeldis, tegime teeservas peatusi. Lumised mäed hakkasid paistma juba rohkem kui 100 km enne Rootsi-Norra piiri.

Norra poolel oli meie esimene peatus ka täitsa tee ääres. Kohanime kahjuks ei tea, aga kohe sealsamas oli väike sillake nimega Djevledalsbekken bru. Google kaart ütleb, et see koht on hoopis Gjerdledalsbrua või Graddiselva.

Järgmise peatuse tegime siis, kui vasakult paistvale vaatele enam vastu panna ei suutnud. Sealt paistis imeline jõgi! Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis on selle nimi Ranaelva. Päris täpset peatuskohta ei suuda ma praegu kaardilt enam kindlaks määrata, aga mäletan, et kui uuesti sõitma hakkasime, sain aru, et nähtud rippsild oli hea tahtmise korral isegi Google’i kaardil äratuntav. 

Jõudsime linna nimega Mo i Rana. Norras olevat neid Mo-sid hulgi. Vaatasime üle suure kuju rannas (Havmannen), täiendasime poest natuke varusid ja võtsime suuna Marmorlossile. 

Teel tegime veel peatuse, et vaadet nautida. Väga vahva oli näha, et ka üks kohalik mees oli oma auto teeserva parkinud, ise nõjatus vastu teepiiret ja nautis seda, mida seal näha oli.

Olin kodus väga täpselt välja otsinud, kuidas Marmorlossi (Marmorslottet) juurde jõuda. Aga no loomulikult ei maganud Murphy ka seekord ja meie teele jäi teeremont, mis tähendas ümbersõitu. Lisaks kadus mobiililevi ning me pidime päris pikalt sõitma mööda pisikesi kurvilisi kruusateid ise teadmata, kas me oleme veel õigel teel või juba eksinud. Õnneks jõudsime kõigest hoolimata õigesse kohta välja. Parkimisplatsi GPS peaks olema 66.484001 13.871622 ja lossi enda asukoht: 66.493 13.872.

Olin lugenud, et parklast lossini on 20-minutiline jalutuskäik ja oma naiivuses kujutasin endale ette jalutuskäiku Eesti moodi, aga loomulikult oli tegemist jalutuskäiguga Norra moodi ehk ikka mäest üles ja mäest alla. Kuigi kell oli kaheksa paiku õhtul ja väljas umbes 17-18 kraadi sooja, hakkas  meil kiiresti palav. Vahetult enne Marmorlossi viis trepp mäest alla jõekaldale. 

See koht oli lihtsalt imeline ja arvatavasti me oleks võinud end seal ribadeks pildistada, aga päev oli meie jaoks juba päris pikk olnud ja ööbimiskohta meil veel paigas ei olnud. Nagu öeldud, levi ka ei olnud. Seega oli vaja vaikselt tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Kusagil poolel teel leidsin Booking.com-i kaudu Skillevollen hotelli, kus pidime 95 euro eest saama 30 m2 toa. Kõlas päris hästi, broneerisin ära. Kuna see mure oli nüüd lahendatud, otsustasime veel vaatama minna, kas järgmiseks päevaks planeeritud matk liustikule on 3 km või 14 km pikkune jalutuskäik. See pidi olenema sellest, kas Svartisvatneti järve peal sõidab paat või mitte. Tripadvisorist olin lugenud, et veel nädal tagasi ei olnud mingit laeva ja inimesed olid pettunud. Sõitsime kohale ja leidsime nii sõiduplaani kui ka kai ääres seisva paadi, seega ootas meid vaid 3 km pikkune jalutuskäik liustikule. 

Skillevollen hotell oli kahjuks täielik pettumus. See oli pigem hostel ja 30 m2 suurusest toast ei olnud jälgegi. Kahtlen natuke, et see isegi 13 m2 suur oli, sest selleks, et üks inimene saaks teisest mööda minna, tuli eest ära astuda. Vannituba nägi korralik välja, aga seal ei olnud mitte ühtegi nagi ega riiulit ning wc pott oli paigaldatud nii, et põlved käisid vastu seina. Araablasest töötaja ei tahtnud minu kaebusest liiga väikse toa kohta midagi teada, väitis, et tema ainult töötab seal ja kaeba omanikule. Olime liiga väsinud selleks, et suuremat kisa tekitada, aga reklaamile see küll ei vastanud. 

Helsinki – Arvidsjaur

Proloog: kolmapäeva õhtul kella kuuest alustasime sõitu kodust Tallinna. Oli 19 kraadi sooja ja ilm oli pilves. Ööbisime Tallinki laeval, kuhu olin meile broneerinud aknaga kajuti. (Hahaa, onju)

Neljapäeva hommikul mõni minut pärast kuute sõitsime laevalt maha ja võtsime suuna põhja. Ilm oli pilves, 17 kraadi. Tegime mõne kohvi- ja jäätisepeatuse, aga üldiselt lihtsalt sõitsime-sõitsime-sõitsime. Esimese pikema peatuse tegime Merihelmis umbes kella kolme paiku pärastlõunal. Selleks ajaks oli väljas juba 26 kraadi sooja ja ere päikesepaiste.

Meie esialgne plaan oli ööbida kusagil Luleå kandis. Seepärast otsisin ka sealkandi vaatamisväärsusi, et pärast pikka sõidupäeva jalgu sirutada. Silma jäi Gammelstadi kirikulinn, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Reklaamlehekese andmetel on tegemist 1492. aastal valminud kirikuga, mille ümber 408 majakest. Kirikutee olevate inimeste jaoks liiga pikk olnud ja seeprärast ehitati kiriku juurde majakesed, kuhu ööbima või ka terveks nädalavahetuseks jääda.

Nederluleå kirik on suurim keskaegne (ehitatud 15. sajandil) kirik Norrlandis (Rootsi põhjapoolne osa). Praegune kellatorn on ehitatud 1851. aastal puidust kellatorni asemele. Kiriku sisustus on rikkalik. Altar on ehitatud 1520. aasta paiku Antwerpenis ning olevat maksnud üüratu summa ehk 900 hõbemarka, mille kohalikud talupojad olevat sularahas kinni maksnud. Orel seevastu on märksa uuem ja pärineb aastast 1971.

Kunagi on Rootsis olnud lausa 71 kirikulinna, millest tänaseks päevaks on alles vaid 16. Enamus neist on minimaalsed. Gammelstad on suurim ja kõige paremini säilinud. Esimest korda on Gammelstadi mainitud 1600. aasta jõuludeks.

Kuna kell oli veel suhteliselt vähe ja meil energiat jagus, siis sõitsime edasi Norra poole. Teel kohtusime selle reisi esimeste põhjapõtradega.

Booking.com-i kaudu leidsin meile ööbimiseks koha nimega Camp Gielas hoopis Arvidsjauris. Saime enda käsutusse väikese majakese ühe korteri, mis koosnes köök-elutoast, duširuum-tualetist ja akendeta riidekapisuurusest magamistoast. Akende puudumine oli tõsine miinus, sest ruum oli palav ja umbne, aga noh, elasime üle.

 

SaveSave

Gaudeamus

Eile käisime Tartus Carmina Buranat vaatamas. See kuulus Gaudeamuse programmi ja seega oli see ka minu kõige esimene Gaudeamuse külastus.

Carmina Burana ise on väga võimas, aga kui seda saadab ilutulestik ja valgusshow, siis on asi veel vingem. Just seda me otsima läksimegi. Jõudsime veerand tundi varem Emajõe äärde ja ootasime kannatlikult rahvamassis. Hiljem selgus, et kontsert ei algagi kell üksteist, vaid kõigepealt tulid rahvast tervitama veel kuue erineva riigi presidendid. Videotervitusega esines lisaks Leedu president, kes esitas kogu oma tervituse eesti keeles. 10 punkti talle!

Mirri

Suurte silmadega pisike kiisu on meie naabrimutiks olnud juba terve aasta.

Mood-Performance-Tants 2018

Sel aastal juhtus nii, et me ei teadnud, kuidas etendus üles ehitatud on ja kuna olime endale terve festivali tarvis passid ostnud, siis sattusime istuma nii, et enamasti nägime modelle ainult selja tagant. Tundub, et lavastaja unustas sellise pisiasja lihtsalt ära. Täitsa kahju kohe.

Raukka – “Un”

Getter Tiivits – “Stargazer”

Victoria Käesel – “Antikulture”

Annika Kiidron – “It’s a trap?”

 

SaveSave

Eesti Moe Festival 2018

Sel aastal koondusid kolm Lõuna-Eesti moeshowd ühte nädalasse ja moodustasid Eesti Moe Festivali. See tähendas meie jaoks seda, et teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval veetsime õhtu moe seltsis ja reedel käisime veel kokkuvõtval galal. Selle viimase oleks võinud vahele jätta või noh, eks me poolenisti jätsimegi. Tulime poole pealt ära, sest meil oli igav ja me olime eelnenud õhtutest väsinud. Tundus, et gala oli pigem mõeldud disaineritele ja nö asjaga seotutele.

Festival ise oli kokkuvõttes väga huvitav. Etendused olid kõik väga eriilmelised. Tagantjärele mõeldes jäi kõige mõnusam emotsioon OmaMoest. Teisipäevase MPT emotsiooni mõjutas kindlasti ootamatult külm ilm. Kui vahetult enne on olnud kuu aega soojad ilmad ja siis järsku on nii jahe ja vihmane õhtu, et õige oleks talvejope selga panna, siis ei saa keegi selleks päriselt valmis olla.

Fotoülevaated etendustest tulevad eraldi postitustena.

 

Esimesed iirised 2018

Juhuu! Esimesed iirised avasid täna oma õied.

Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi

Käisime ERMis näitusel. Rahvariietelt pärid mustrid on kolinud ka muudele rõivastele. Näitusel oli esindatud neli tähtsamat perioodi: Eesti Vabariik kuni 1940, Nõukogude Eesti, Välis-Eesti ja taasiseseisvunud Eesti ja vanimas osas oli näha ka mõnd rahvarõivalt disainrõivale ülemineku komplekti. 

Tänapäevasemad teosed olid juba ka märksa tuttavamad ja nii mõnedki kusagilt nähtud. Üldiselt oli näitus väga huvitav. Isegi nii huvitav, et turvamees pidas vajalikuks meile meelde tuletada, et varsti hakatakse sulgema. Selline käitumine natuke torkas. Kui muuseum suletakse kell 6, kas siis tõesti peab juba 15 minutit varem hakkama külastajaid tüütama?!

Jalutuskäik Lääniste linnamäele

Jõe peal on praegu väga korralik jää ning seepärast on seal mõnus jalutamas käia. Täpselt paras aeg, et jõge mööda Lääniste linnamäele jalutada.

SaveSave

Siisikesed

Siisikesed jõudsid ka meie aeda:

SaveSave

Page 1 of 34

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén