Nõlva

Pildikesi elust enesest

2/2017

Aasta teine nädal on juba möödunud. Töönädala jooksul ei jõua õhtuti eriti millegi märkimisväärsega tegeleda. Natuke joogat ja natuke kudumist on mu õhtutesse siiski mahtunud. Kuna kangasteljed vajavad veel natuke lisatööd, aga vaibamaterjali on meil terve riiul täis, siis otsustasin WC-sse vaiba hoopis varrastel kududa. Vardaid nr. 10 ei ole ma kunagi varem käes hoidnud. Trikoopaelaga kudumine oli päris raske, korralik füüsiline töö. Kui seda peaks pidevalt tegema, siis vist kasvaks biitseps päris hästi.

Laupäeval oli imeline ilm. Öösel oli pisut lund sadanud ja kõik puud-põõsad olid lumega kaetud. Lisaks oli hommikul jõe kohal udu, mis tõusis hommikul üles ja laskus õhtul uuesti jõele. Päeva esimene pool oli imeliselt päikeseline koos halo ja päikesekoertega. Kohe pärast seda kui olin halo pildile saanud, tõmbus taevas pilve. Aitäh, et ära ootas!

Meie aiarestoran oli vähemalt nädalavahetusel ülipopulaarne. Tegelikult võib söögikulu järgi öelda, et ka nädala sees on see nii olnud. Lugesin hiljuti kusagilt ühte artiklit, milles kiideti taevani mingeid lindude öko-toite ja tehti maha nii teraviljapalle kui üldse kõike, mis on riputamiseks võrgus. Jutt oli umbes selline, et neid asju tulevad linnud sööma alles viimases hädas. Meie aiarestorani näitel ma väidan, et see ei ole nii. Tõestus selle kohta on siin:

Pildil on emane hallpea-rähn, kellel oli valida täiesti “öko” peki ja võrgus nn “tihasevorsti” vahel. See vorst on meil üldse väga popp – tihaseid ja varblasi on seal tavaliselt ikka 5-7 kaupa. Teine väga-väga populaarne söök on meie restoranis teraviljapallid, mis näeb välja nagu maisikepikesed. Võrk süüakse väga kiiresti tühjaks ja ka viimased püütakse kätte saada.

 

1/2017

Tunnen vahel, et olen väga ebaühtlane postitaja. Proovin sel aastal vähemalt iga nädala lõpus korraks nädalale tagasi vaadata ja midagi kirja panna, et natukenegi stabiilsem logiraamat saaks.

Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul veel puhkus. Jaanil jällegi oli esmaspäeval joonistamise hindamine. Seega olime Jussiga kahekesi kodus ja koristasime suure toa korralikult ära. Jussile meeldib, kui miski on ebatavalises kohas või kui padjad on hunnikus. Tal tekib siis kohe hullus. Igatahes said kõik diivanialused ka tolmust puhtaks ja me mõlemad olime hiljem korralikult väsinud.

Kui uus aasta tuli meil sooja ja rohelise ilmaga, siis uuel aastal keeras kohe talviseks. Pidin kolmapäeval tööle minema ja juba teisipäeva õhtul käisin auto pealt lund ära pühkimas, et hommikul kergem oleks. Mõned päevad olid ikka päris külmad: -15 ja kõva tuul on ikka karm. Ilma tuuleta -20 tundus selle kõrval meeldiv. Täna oli esimene soojem päev kui ka Juss tahtis pikemalt kui üks sekund õues olla.

Külmade ilmadega on meie restoran väga popp koht olnud. Viimasel ajal täidame seda päeval ka paar korda ehk siis päeva jooksul söövad linnud ära kolm liitrit seemneid ja lisaks toksivad veel ka põõsa otsas rasva- ja teraviljapallide küljes.

Jaanil on sellel nädalal õnnestunud pildistada nii urvalinde, suurt kirjurähni kui ka nii isast kui emast hallpea-rähni.

Mõtlen juba pikemat aega sellele, et tuleb ennast rohkem liigutada, sest muidu … Tunnistan ausalt, ma olen laisk. Leian sada põhjust, miks midagi teha ei saa või ei jõua. Ma ei ole mitte kunagi jooksja olnud. Kõige rohkem on mulle meeldinud ujuda ja uisutada, aga … nojah. Võimelda ja painutada on mulle ka enamasti meeldinud, aga aeroobika trennis olen käinud vaid mõne korra. Tõmbasin endale nüüd telefoni mingi jooga-äpi ja olen sel nädalal kolm ja pool trenni teinud. Pool selle pärast, et eilne oli minu jaoks liiga raske ja surin juba poole peal ära. Küllap võtsin liiga suure ampsu. Täna valisin heaga lühema ja suutsin selle kenasti üle elada. Kui kauaks mul vastupidavust jätkub? Saab näha.

Eelmisel aastal tegelesin päris aktiivselt programmeerimise õppimisega. Põhiliselt olid menüüs Python, HTML, CSS ja JavaSript. Selle osaga olen täitsa rahul, aga ma ei ole rahul, et fotograafia jaoks vähem aega jäi. Ma ei mõtlegi fotoaparaadiga tegelemist, vaid seda, et mingeid koolitusi läbida ja uusi teadmisi saada, mida siis hiljem katsetada. Kas see aasta on teistsugune? Võiks ju olla. Eile näiteks lõbustasime end fotoaparaadi ja jõulutuledega.

Save

Tagasivaade aastale 2016

Aastavahetuse paiku on paras natuke eelnenule tagasi vaadata. Mida me siis tegime? Millega hakkama saime? Kus käisime? Mille üle kurvastasime ja rõõmustasime?
Kirjutan siia ühe suurema kokkuvõtte ja lisan võimalikult palju linke ja pilte. Suurem osa pilte on klikitavad ja viivad juba olemasolevate postituste juurde kas siinsamas või Jaani tegemiste lehel.

Kodused asjad

Kui mõelda sellele, mis kodus tehtud sai, siis tulevad mulle esmajärjekorras meelde kaks asja. Kevadtalvel tegime oma potentsiaalse miljonivaate küll mitte sada protsenti korda, aga võrreldes varasemaga ikka märkimisväärselt rohkem vaate moodi. Võtsime jõe äärest poolsaarelt arvestatava koguse võsa maha ja põletasime oksad ära. Pärast seda hakkas tunduma, et jõe peal on liiklus veel tihedamaks muutunud. Võib-olla on see sellest, et me lihtsalt näeme jõest palju suuremat juppi, aga võib-olla on tõesti rohkem liiklejaid.

Teine oluline asi, mis tehtud sai, on maja tänavapoolne välisfassaad. Jaa, ka seal on veel teha küll, aga enam ei ole meie maja naabruskonna häbiplekiks ja nüüd saab aias ka maja poole pilte teha ilma, et peaks kogu aeg jälgima, et see õudus pildile ei jääks.

Kolmas, pisut väiksem tegemine, oli terrassi kõrval põõsastevahelise ala korrastamine. Kuna seal oli väga halb muruniidukiga niita, siis kippus meil seal väikesel alal džungliks kätte minema. Ilus ei olnud see kohe kindlasti mitte. Nüüd on samas kohas kividega kaetud kõnnitee ja korralikult piiritletud lillepeenrad mõlemal pool teed. Kui veel lilledest rääkida, siis ka tulpide ja liiliate peenar sai ümber kaevatud. Saab näha, kuidas see sel aastal välja nägema hakkab.

Majas sees me midagi väga olulist ära ei teinud. Kolisime vaid arvuti ja kirjutuslaua raamatukogutuppa ning algselt plaanitud hobituppa pani Jaan üles kangasteljed.

Kunst ja käsitöö

Kunsti ja käsitöö poole pealt tulebki esimesena meelde Jaani loodud ja kootud vaip. Ta tegi selle küll koolis, mitte kodustel telgedel:

Meie oma telgedel jõudsin mina ka esimese katsetuse ära teha. Kirjutasin sellest postituse juba augustis. Hetkel ootavad kangasteljed natuke uuendusi.

Minu jaoks oli eelmisel aastal väga oluline saavutus kolme haapsalu salli kudumine.  Mulle ei ole varem kunagi kududa meeldinud, kuid nüüd tunnen, et võiksin seda veelgi teha.

Lisaks kudumisele avastasin enda jaoks uuesti ka makramee. Peab hiinlasi tänama, et nad nii mõistliku hinnaga vahatatud  puuvillanööri müüvad. Kui peaksin seda Eestist ostma, ei raatsiks küll sentimeetritki raisata ning paljud asjad jääks katsetamata. Minu lemmikud eelmisest aastast:

Jaani eelmise aasta tegemistest tuleb mulle lisaks juba mainitud vaibale meelde ka tema vormiõpetuse projekt, mille pildistamine meid ühel hilisõhtul päris elevile ajas. Oli hämmastavalt tore valgusega mängida.

Sügise poole oli Jaan päris pikalt haige. Et natukenegi energiat koguda, käis ta päikeseliste ilmadega metsas jalutamas ning püüdis kaameraga imelisi valgusmänge nii männikust kui ka kaasikust. Kõige toredam oli see, et mõned nendest kinnipüütud valgusmängudest jõudsid siidisallidele.

Uitamised/reisimised

Jaanuaris käisin tööasjus Soomes ja sain natuke Helsinkis ringi jalutada. Aega oli vähe nagu tavaliselt ja seepärast tahaksin ükskord Helsinkis käia nii, et aega oleks ja muidugi koos Jaaniga.

Mai lõpus oli jälle natuke tööasjus reisimist ja lõunapausiks astusime sisse väiksesse loomaparki Leedus. Ilusaid pilte kahjuks ei saanud, sest palav oli ja loomad olid kõik pisut lääbakil.

Tavaliselt oleme Stockholmis käinud aastavahetuse paiku või aasta alguses. Igal juhul talvel. Seekord võtsime Stockholmi kruiisi ette hoopis juulis. Selleks, et näha meie jaoks teistsugust ja harjumatut Stockholmi.

Ida-Virumaal käisime sel suvel kohe mitu korda. Esimesel korral tegime lihtsalt ühe korraliku Ida-Virumaa ringreisi ja teisel korral sõitsime kohale selleks, et osaleda Kreenholmi suletud alade ekskursioonil.

Eesti taasiseseisvumise päeval toimus Haapsalus pitsipäev, mis viis mind mõttele, et võiksime sealkandis natuke ringi vaadata. Oleme ju rohkem Ida- ja Lõuna-Eestit külastanud ning Haapsallu pole ammu sattunud. Üks nädalavahetus Haapsalus kulus meile ära!

Septembri lõpus otsisime Võrumaa metsadest üles kõlakojad ning külastasime Hinni kanjonit.

Ettevõtlusnädala raames õnnestus meil minna ekskursioonile Aparaaditehasesse. Ekskursiooni lõppedes toimus Trükimuuseumis väike töötuba, kus igaüks sai endale teha märkmiku. Vaata Jaani märkmikku siit.

Detsembris käisin tööga seotult jälle Poolas. Mul oli võimalik külastada Wroclawi ja Krakowi jõuluturgusid.

Poolast läks meie seekordne reis edasi Slovakkiasse Michalovcesse ja sealt veel Ukrainasse.

Kontserdid, etendused, muud üritused

Veebruaris käisime Vanemuise ooperigalal nagu tavaks saanud, mis tuletab mulle meelde, et selleks aastaks on piletid alles ostmata. Varasematel aastatel meeldis meile ka Vanemuise Memory kontsert, aga viimasel ajal vajus see pisut ära ja sinna me pole enam kippunud, kuid ooperigalale võiks ikka veel minna.

Mais ja juunis käisime moeetendustel. Esimene oli Mood-Performance-Tants etendus Elleri koolis ja teine Antoniuse moeetendus Antoniuse hoovis. Minu jaoks olid need elu esimesed moeetendused. Kuidas ma küll niimoodi nii vanaks elanud olen?!

Vahetult enne jaanipäeva käisime veel ühel “esimest-korda-elus” ettevõtmisel. Nimelt toimus Suure-Jaanis aiakohvikute päev ning minu venna pere oli ka kohviku avanud. Oli üks väga tore päev. Tegevust jagus kõigile ja kontsert oli äärmiselt vahva.

Nagu tavaliselt on mul juulis puhkus, mis tähedab ka seda, et on aega natuke rohkem ringi käia. Kohe minu puhkuse alguses käisime Rogosi mõisas. See mõis on mind juba ammu huvitanud, aga me polnud sinna varem sattunud. Nüüd sättisime end sinna täpselt The Ilves Sisters’i kontserdi ajaks ja kuna kontsert oli tõeliselt võimas, siis jäi mõisaga ikka lähemalt tutvumata. Teine kord vast.

Juuni alguses oli Jaan oma kursusega Linamuuseumis praktikal. Pärast seda oli plaan paigas, et augustis tuleb Setumaale kostipäivale minna.

Septembri lõpus toimus Tallinnas Disainiöö. Jaanil oli sellega seoses koolis üks kursus ning ta käis seal ühel seminaril. Nädala lõpus vedas ta mind ka sealsetele näitustele. Oli üks suurepärane päev.

Kuna Tallinna Disainiööst saime meeldivad emotsioonid ja mõnusad mälestused, siis ahvatles meid ka Tartu Kunstimuuseumi Eesti disaini näitus.

Piisavalt pimedate ööde saabudes oktoobri lõpus korraldati Tartus valgusfestival Tartu Valgus, mis oli ka pisut väiksem kui olime oodanud, kuid siiski väga tore.

Novembri alguses käisime Saku Suurhallis Jean-Michel Jarre’i kontserdil. VAPUSTAV! Rohkem ei pea vist lisamagi.

Novembri keskel toimus Tartus džässifestival IDjazz. Käisime selle festivali ühel kontserdil, sest tahtsime Enver Izmaylovit kuulata.

Donna

Minu vanemad said endale suvel uue koera. Loomulikult oli meil vaja teda kohe juuli lõpus vaatama minna. Kutsikad on ju nii nunnud! Käisime Donnat vaatamas enam-vähem iga kuu. Esimest korda juuli lõpus, teist korda septembris, kolmandat korda oktoobris, neljandat korda novembris ja viiendat korda detsembris jõulude ajal. Nüüd on Donna juba 6-kuune!

Makramee käevõru

Aasta viimasel päeval valmis veel üks makramee käevõru

Makramee käevõru

Nagu ka siit lehelt näha, on minu viimase aja lemmikkäsitöö makramee. Eilse õhtuga sai valmis üks puupärlitega käevõru:

Meie oravad on “paljunenud”

Varem käis üks orav end meie restoranis aeg-ajalt näitamas. Pigem harva. Siis sai see üks orav juba täitsa tavaliseks igapäevaseks külaliseks. Mõni aeg tagasi ilmus meie aeda ka teine orav. Nüüdseks on kaks oravat juba täitsa tavapärane vaatepilt. Täna hommikul aga nägin juba kolmandat oravat! Ei, ma ei tee neil nägupidi vahet, ma nägin neid kõiki korraga.

Donna esimesed jõulud

Donna on juba poole aastane ja naudib oma esimesi jõule. Seekord on jõulud küll lumeta, kuid see ei sega Donnat üldse. Tõenäoliselt on tal ainult sellest kahju, et tema lumehunnik ära sulas. Lumehunnik oli tema lemmik istumiskoht.

Makramee käevõru

Valmis veel üks makramee tehnikas käevõru. Eriti meeldivad mulle endale need värvitud puupärlid.

Makramee komplekt

Lõpuks ometi sain kätte korraliku koguse valget nööri ja hakkasin seda ka kohe kasutama.

Kas oli midagi?

Mis sa vahid? Kas oli midagi?

Krakow

Sel aastal ei ole ma Krakowi jõuluturust eriti vaimustuses. Wroclawis oli kindlasti ilusam ja meeleolukam.

Wroclawi jõuluturg 2016

Töö viis mind jälle enne jõule Poola.

Äärepitsid

Haapsalu sallil on alati äärepits servas. Millegipärast on äärepitside mustreid väga vähe leida. Tõenäoliselt on põhjus minus, sest ma pole osanud otsida. Mõned mustrid ma siiski leidsin ja proovisin ka kududa. (Tean-tean, et südametega mustril on vead sees.)

dsc_0348-1

Rombidega äärepits:

dsc_0349-1

Haapsalu sall

Eile sai valmis kolmas minu kootud Haapsalu sall. Alustasin seda juba juulis ja kui niimoodi arvutada, siis kulus mul salli kudumiseks viis kuud, aga pean seejuures aus olema ja tunnistama, et algul kudusin ainult vihmaste ilmadega, siis kui midagi muud teha ei olnud või ei tahtnud ja lõpuks kodusin enam-vähem kord nädalas. Tundides ei oska kahjuks aega lugeda. Peaks järgmise salliga hakkama kudumisaega üles märkima.

Südamekiri, vardad 3,0, pitsil 3,5, lõng Hea 30/2

Veel Kelvinitest

Elukestev õpe ehk korjan kokku tükikesi, et oma fotograafiateadmisi parandada:

Kokkuleppeliselt loetakse valgeks valguseks 5200 K. Küünlaleegi värvustemperatuur on 1500 K. Jõulude ajal, kui kaadris on ka küünlavalgus, võib sobivaks osutuda pildistada valge tasakaaluga 3000-3200 kelvinit.

5-kuune kutsa

Toredast väiksest sõbrast kasvab päris kiirest tore natuke suurem sõber. Tegelikult on päris hämmastav, kui palju energiat võib ühel kasvaval koeral olla. Donnat ei ole normaalolekus üldse võimalik pildistada, sest pildid jäävad kõik udused. Selleks, et mingit enam-vähem pilti saada, tuleb koer enne ära väsitada. :D

Makramee käevõru

Mõnikord võiks lausa öelda, et ma armastan Youtube’i. Ei, mulle ei meeldi üldiselt ikka veel videosid vaadata, aga mulle meeldib, et kui peaks olema vajadus või tahtmine teada saada, kuidas midagi tehakse, siis on keegi kindlasti vastava video teinud. Seda haprana tunduvat mustrit olen ka juba korduvalt näinud ning nüüd proovisin seda järgi teha.

Makramee tehnikas kõrvarõngad

Need lehekesed on mulle juba pikemat aega meeldinud, aga ma pole neid julgenud ette võtta. Ei teagi õieti, mida ma täpselt varem pelgasin, aga nüüd kui mul on ka suurema auguga helmed olemas, ei takistanud mind enam miski.

IDeeJazz ja Enver Izmaylov

Käisime laupäeval kontserdil ja minu jaoks oli see just IDeeJazz ja Enver Izmaylov. Tegelikkuses oli kontserdil kaks esinejat. Lisaks Enver Izmaylovile esines ka Dino Saluzzi Group.

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kuna Jaanil oli koolis tegemist ja minul aega küll, siis me olime kokku leppinud, et mina lähen varakult Elleri kooli kohale ja valin meile mõnusad kohad (sest kohad olid vabad) ning Jaan tuleb kohale vahetult enne kontserdi algust. Kuna mul sai linna peal jalutamisest kõrini varem kui ma eeldanud olin, läksingi päris vara kohale ja olin lausa esimesena kohal. Saali mind siiski ei lubatud, sest muusikud tegid veel heliproovi. No mis seal ikka, jäin siis ukse taha ootama. Inimesi tuli kogu aeg juurde ja mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et pean uksele lähemale liikuma, sest muidu olen lõpuks kõige kaugemal ja varakult saabumisest ei ole mitte mingit kasu. Siis jõudis Jaan ka juba kohale ja terve uksetagune oli rahvast täis. Olgu, lõpuks lubati meid siiski saali ja lavale tuli Enver Izmaylov, kelle esinemine oli tõesti super.

Enver Izmaylov lõpetas oma esinemise ja algas vaheaeg. Vaatajad visati saalist välja, sest muusikud tahtsid heliproovi teha. Vaheaeg oli algselt planeeritud pooletunniseks. Vaatajad saadeti kooli peale jalutama ja keldrisse kohvikusse. Võtsime ka algul suuna kohvikule, aga seal oli nii suur tunglemine, et me vaatasime, kuidas sealt minema saaks. Ootasime ja ootasime ja ootasime ja päris kõrini sai juba. Me ei teadnud Dino Saluzzist mitte midagi ja lohutasime end kogu aeg sellega, et kindlasti on ta suurepärane. Eriti kui arvestada, et Enver Izmaylov oli esimene esineja. Kui meid lõpuks tund aega hiljem uuesti saali lubati, olime täitsa põnevil. Band tuli lavale ja me ei suutnud oma kõrvu uskuda. Mina jõudsin mingil hetkel järeldusele, et minu haridus- ja kultuuritase ei ole lihtsalt vastavad, et sellist muusikat nautida osata. Ringi vaadates tundus, et ma ei olnud ainus. Kogu see olukord tekitas päris lõbusa tunde, aga kontserdi lõppu ootasin ma ikkagi. Mitte midagi ei oleks kaotanud, kui oleks kohe pärast Izmaylovi esinemist ära koju läinud. Pigem oleks võitnud. Ei oleks pidanud seal nõmedalt ootama.

Makramee käevõru punaste helmestega

Juhuu, sain lõpuks endale selliseid helmeid, mida saab makramee sisse kasutada ehk millel on piisavalt suured augud, et sealt pael läbi ajada. Läks kohe katsetamiseks:

Page 1 of 28

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén