Nõlva

Pildikesi elust enesest

Väike oravapoiss

Uksekell! Läksin avama ja ukse taga oli kahe ämbriga naabrimees. Ühes ämbris hoidis ta väikest oravapoissi ja teist kasutas vajadusel kaaneks. Kurtis, et orav oli sauna pugenud ja ta ei tea, mida temaga nüüd teha. Naabrimees on vana mees, teda ei saa hätta jätta. Jaan otsis oma ämbri ja kolisime oravapoisi sinna üle.

Pakkusime talle linnusöögiks mõeldud pähkleid. Need huvitasid teda küll, aga tundus, et ta ei osanud nendega midagi teha. Vahepeal surfasin natuke netis ja jõudsin nii palju teada saada, et piima ei tohi talle anda, sest see võib tal kõhu lahti teha. Soovitati hoopis soola ja suhkruga vett anda. Tegin terve suure tassi täie sellist vett valmis, sest väiksemale kogusele ei oleks osanud suhkrut ja soola doseerida. Plastpudeli korgi sisse pandud vesi meeldis oravapoisile küll. Ta küll turtsus seda juues, kuid sai ilusti hakkama ja varsti tuli uus korgitäis serveerida.

Nojah, aga mis siis edasi? Me ei saa ju metslooma endale jätta, seda enam, et oleme endale väga aktiivse puhkuse planeerinud ega ole eriti pikalt kodus. See pisike titt vajab ju hoolt. Helistasin Elistvere loomaparki ja küsisin nõu. Nemad soovitasid orava metsa viia. Meie väike naabritekolleegium leidis, et see konkreetne orav on veel liiga pisike ega saaks üksi metsas hakkama. Kuna me pidime hommikul niikuinii Tallinna sõitma, siis otsustasime läbi Elistvere sõita ja sealsetele spetsialistidele oravat näidata.

Puhastasime kuusekäbisid, et oravale seemneid söögiks pakkuda, kuid tegelikult ta neid vist ei söönud. Ainus, mis talle tõesti huvi pakkus, oli vesi. Üldiselt oli ta suht unekott. Kõige paremini tuli uni peale Jaani peos – hea soe koht ikkagi. Ööbida lasime tal siiski ämbris. Hommikul võtsime ta sellesama ämbriga kaasa ja viisime Elistverre, kus andsime ta ära. Tal on kindlasti seal parem olla kui meie juures või üksinda metsas.

Juuli keskpaiga õitsejad

Alati pärast seda, kui oleme mõned päevad kodust ära olnud, tundub, et aias on palju muutunud. Nii ka seekord. Esimesed liiliad on juba täisõites.

Raudrohud õitsesid juba varemgi pisut, aga vaade on muidugi palju rikkalikumaks muutunud

Kõige tavalisemad oranžid päevaliiliad on seekord väga võimsalt palju õievarsi ajanud

Madalad kukeharjad rõõmustavad samuti silma

Ja muidugi roosid! Esimesed õied teevad alati eriti palju rõõmu

Reis Helsinkisse

Neljapäev – Ateneum ja Kiasma

Startisime kodust päris varakult, sest pidime poole üheteistkümnesele laevale jõudma ning olime natuke mures, kuidas Tallinna liiklus hommikul olla võiks. Kõik läks väga hästi, jõudsime isegi sadamas ühe kohvi juua.

Helsinkis ostsime endale esimese asjane kolmepäevase ühistranspordipileti, sest seekord ei viitsinud me päris igal pool jalgsi käia. Seejärel suundusime esimese asjane Kiasmasse, et sealt aastased muuseumikaardid osta, aga selgus, et kui meil Soome aadressi ei ole, siis me neid ei saagi, sest originaalkaart saadetakse koju, aga välismaale ei saadeta. Seega polnud meil valikut ja pidime ostma nädalased muuseumikaardid, aga neid jälle Kiasma ei müünud, tuli minna turismiinfopunkti. Juba oligi hea meel, et saime rahulikult trammiga sõita. Tagasi kõndisime küll jalgsi, kuid siis mitte Kiasmasse, vaid alustasime hoopis Ateneumist, kus oli Alvar Aalto näitus.

Alvar Aalto – Art and the Modern Form

Minu jaoks on Alvar Aalto nimi seotud kõikvõimalike toolidega, aga loomulikult oli ta ka arhitekt ja maalikunstnik.

Väga huvitav oli vaadata nii Alvar Aalto jooniseid, kui ka tema puidukatsetusi. See põhjalikkus on imetlusväärne!

Tema arhitektuuriloomingust on minu jaoks kõige tuntum nimi muidugi Finlandia-talo. Etteruttavalt võin öelda, et jõudsime seekord päriselt ka Finlandia-talo juurde jalutama.

Vahepala

Pärast Ateneumi kõndisime siiski Kiasmasse, aga mul oli kõht juba tühi ja ma vajasin väikest turgutust. Istusime korraks Kiasma kohvikusse maha. Seal aga avastasime, et kell on juba piisavalt palju, et jalgu saaks puhata ka hotellis. Seekord olin ööbimiseks valinud Omena Hotelli Yrjonkatul. Asukoht oli super! Kõik muu oli rohkem selline suhtumise küsimus. Ööbida sai, väga must ka ei olnud, aga tunne oli kogu aeg selline nagu oleks laevas olnud. WC-s tekkis isegi kerge kõikumise tunne. Käsidušši ei olnud, ainult laest langeva veega versioon. Kõige rohkem häiris mind tegelikult see, et kuigi mikrolaineahi oli olemas, siis peale mõne papist topsi ei olnud seal ühtegi sööginõud. Ma pole varem papptopsis putru tegema pidanud ja loodan, et edaspidi ei pea ka. Aga noh, ööbida sai, asukoht oli väga hea ja hind oli Helsinki kohta odav – mis sa hing veel ihkad. Puhkasime natuke jalga ja läksime sama päeva jooksul juba kolmandat korda Kiasmasse – sari-kiasmatajad vist.

ARS 17 Hello World!

Seekord jõudsime Kiasmas esimeselt korruselt kaugemale ka ja nautisime näitust ARS 17.

Teisel korrusel oli palju videoinstallatsioone, kuid me oleme Jaaniga mõlemad selles mõttes väga laisad, et videosid eriti vaadata ei viitsinud. Seepärast jäid kõige rohkem silma hoopis ühe videoinstallatsiooni kõrval asunud skulptuurid, mis kujutasid, kuidas tänapäeval digiinfot lihtsalt “ära süüakse” (või vastupidi).

Kolmandal korrusel oli meie jaoks vaatamist rohkem. Mõned huvitavamad tööd sai pildile püütud.

Mul oli väike seljakott seljas ja huvitaval kombel ei olnud kuni neljanda ehk viimase korruseni kellelgi selle kohta ütlemist. Seal aga tuli üks muuseumi-tädi mulle märkust tegema, et tohin kotti kanda kas käes või kõhu peal, aga mitte seljas. Nojah, mida iganes. Jaan võttis mu seljakoti siis kätte. Üldiselt läks neljas korrus jälle väga kiiresti.

Reede – Suomenlinna ja Sibelius

Kuna meie Jaaniga oleme need eestlased, kes kõige viimasena esimest korda Soomes käisid, siis ei olnud me ka eriti kursis, mis asi on Suomenlinna. Helsinki vaatamisväärsusi guugeldades ei saa aga Suomenlinnast ei üle ega ümber. Seepärast tegin Jaanile ettepaneku, et kui ilm meid soosib, siis läheme käime reedel seal ära. Ilm oli meie poolt ja nii suundusimegi reede hommikul turu kõrval asuvale kaile, kust sai nö linnaliini laevaga Suomenlinna sõita. Meie kolmepäevapiletid sobisid sinna hästi. Olime veel natuke unised ja uimased ning istusime sinnasõidul laevas sees. Kohapeal oli ilm juba päris soe ja meie ka üles ärganud. Otsustasime algatuseks pisikese ringi teha, et mitte kogu selle massiga koos jalutada, kes just laevalt maha oli tulnud.

Eriti palju ei tahtnud me teelt kõrvale kalduda, sest arvasime, et parem karta kui kahetseda. Me pole mingid erilised sportlased, kelle jalad oleks nõus kõik nurgatagused läbi käima. Seepärast keerasime uuesti kiriku poole tagasi. Tegime väikese tiiru ümber kiriku ja kiikasime sisse ka. Ja jäime kohe sõnatuks! Seal harjutas üks tütarlaps orelimängu, kuid ta ei mänginud üldsegi mingit oodi jumalale, vaid hoopis poplugusid, mis kõlasid orelil lihtsalt imeliselt. Tagantjärele oleme mõelnud, et see oli kogu meie seekordse Soome-reisi kõrghetk.

 

 

SaveSave

SaveSave

Nädalavahetus 27/2017

Laupäeva hommik tõi meie aeda külalise, keda me siin õnneks päris igapäevaselt ei kohta  – nastiku. Jaan nägi pisut hiljem veel teist isendit ka. Tundub, et oli mingi invasioonipäev.

Nautisime terrassil rahulikult mõnusat ilma ja äkki märkas Jaan mööda aeda nahistavat siili.

 

Jaanipäev

Me pole ise küll eriti suured jaanipäeva pidajad, kuid õnneks on meil naabrid, kelle jaanituld nautis isegi Juss.

Juss valvab oma peenart

Juss on pähe võtnud, et ümmargune iirisepeenar on tema oma. Ta istub seal päris tihedalt ja valvab aeda.

Harilik päevakoer

Lillepeenras jalutas üks väike karvik, kes osutus hariliku päevakoera röövikuks

Vesineitsik

Nõlva all lendavad meil päris tihti vesineitsikud.

Kaelustuvi ehk meigas

See kaelustuvi, keda me täna Mustlas kohtasime, oli päris edev. Ta vaatas mind algul üle õla ja siis üle teise õla ja lõpuks otsustas, et ta võib mulle kõhtu ka näidata.

Aiakohvikute päev Suure-Jaanis 2017

Täna toimus Suure-Jaanis jällegi aiakohvikute päev. Astusime kõigepealt Rohekalda kohvikust läbi, sest tahtsime sealset Mall Vesilo tekstiilist lillevitraažide näitust näha. Loomulikult vaatasime ka taimi (eriti viinamarju) ning hobuseid. Kahjuks me seal ühtegi fotot ei teinud.

Edasi suundusime Uuetoa talu kohvikusse. Ajasime natuke juttu ja kella kolmest nautisime majabändi esinemist. Olgu, tegelikult tunnistas bänd ise ka, et majabänd ollakse vaid poolenisti, sest neljast bändliikmest kaks on pärit Uuetoalt, aga teised kaks on “sissetoodud tööjõud”.

Ümberringi nautisid inimesed muusikat, lihtsalt olemist ja sooja ilma.

Juss

Peremees naudib vaadet õhtusele luhale:

Pajumailane

Eelmisel aastal pildistasin pajumailase vastset. Nüüd aga kohtusin liblikaga.

Antoniuse moeetendus 2017

Reede õhtul toimus selleaastane Antoniuse moeetendus. Esimese ebameeldiva kogemuse saime juba enne algust – sissepääs oli lahendatud ühe kitsa uksega ja kuigi meil olid piletid olemas, pidime ootama selles järjekorras, kust ka pileteid müüdi ja asi ei liikunud üldsegi nii kiiresti kui oleks võinud. Õnneks oli see ka ainus ebameeldiv osa. Päris tore oli see, et lava oli toodud tavalisest teisele poole. See andis kuidagi värske vaatenurga ja mulle võimaluse sättida end kohe lava ühe otsa juurde.

Kuna see postitus on hästi-hästi pikk ja paljude fotodega, siis palun klõpsa nuppu, kui soovid seda näha.

Read More

Meie uus naaber Mirri

Reedel saime endale uue naabritüdruku, kelle nimi on Mirri:

OmaMood

Viljandis toimus moeetendus OmaMood. Kuna me polnud seal varem käinud, tundus see täitsa ahvatlev. Ma polnud varem isegi Pärimusmuusika Aidas käinud. Etteruttavalt võin öelda, et me jäime etendusega väga rahule.

Linavästrik

Ta lihtsalt istus seal paadisillal ega pööranud mulle vähimatki tähelepanu

Punaselg-õgija

Punaselg-õgija on üks kena linnuke. Ja ta on sellest ise täiesti teadlik. Algul peitis ta end võsas, kuid siis tuli uhkelt minu ette poseerima.

Karmiinleevike

Täna istusin nõlva peal pingil ja vaatlesin võsa ning söötsin sääski, fotokas muidugi käes. Ja äkki nägin midagi punast! Kes see siis on? Ärevusega ei suutnud ma isegi normaalselt teravustada. Olin täitsa unustanud, et ilm on natuke hämar ja võiks fotokat natuke aidata. No igatahes, see punane oli karmiinleevike!

Lamavad kured

Hommikul oli naabri aias üks valge-toonekurg. Lihtsalt seisis. Varsti oli neid juba kaks! Ja veel natuke hiljem lamasid nad maas. Ma pole varem lamavaid kurgi näinud, aga küllap on see uus mood.

Interzum 2017

Mõned nädalad tagasi käisin tööasjus Saksamaal Kölnis Interzumi messil. Ei, ma ei taha siin praegu oma tööst rääkima hakata. Pigem tahan rääkida sellest, mis mulle silma hakkas. Kohe meiega samas hallis oli üks vahva näitus, mida käisin päris mitu korda vaatamas.

“Circular thinking”

Mulle meeldis siit näiteks vanadest jalgrattaraamidest tehtud mööbel. FormsitzDesign kodulehelt saab selliseid toole endalegi tellida. Isegi oma jalgrattast, kui see nii armsaks on saanud. Odav see lõbu pole, aga välja näeb igatahes väga äge.

Silma jäi ka savist kõlarikomplekt Mapuguaquén. Nende kohta saab rohkem infot Documentarty Design’i kodulehelt. Jällegi ma ütleks, et kõlarid näevad väga ägedad välja. Kuna need on võitnud mitmeid auhindu, siis võiks loota, et need ka kõlavad hästi. Saadaval nii mono, stereo kui ka 2.1 kõlarisüsteemina. Wifi!

Kahjuks ma enam täpselt ei mäleta, mis teema nende teksakiududega oli. Kui vaatan, kes kõik eal näitusel esindatud olid, sobiks need kiud ainult selle juurde: http://www.denimx.nl aga tegelikult ma ei tea, kas see on õige.

Väga vahva asi oli samblast vaip (Studio M. Bellinghausen):

Tekstiilijääkidest vaip on valmistatud tootmisjääkidest. Seda saab tellida, kuid hind paneb mind küll pikali kukkuma. 150 cm vaip, mille eest küsitakse 1250 eurot – kõlab metsikult, aga kõigel pidi ju oma ostja olema.

Taaskoodud tekstiil

Huvitavad värvilised punutud lambid olid ka:

Page 1 of 30

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén