Nõlva

Pildikesi elust enesest

Musttihane

Alles hiljuti viskasin nalja, et palun mulle akna taha üks musttihane organiseerida. Ma küll ei tea, kes mind kuulda võttis, aga täna oli musttihane tõesti meie akna taga.

Moeshow “ENNE”

Eile toimus Eesti Rahva Muuseumis moeshow “ENNE”. Loomulikult oli meil vaja seal kohal olla. Õhtu algas Moekunstikinoga. Näidati filmi “Yves Saint Laurenti visandid”. Film oli prantsuse keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Kuna pildikeel oli parasjagu kiire, siis pidin vahepeal pildi vaatamiseks teksti lugemata jätma ja jälle tuli meelde, kui tore oleks prantsuse keelest rohkem aru saada.

Seejärel oli vaja endale catwalk’i juurde koht leida. Toolidega oli kõvasti koonerdatud. See omakorda muutis inimesed leidlikuks ja kohale veeti kõik, mis istumiseks sobis. Meil õnnestus ka üks “kivi” endale napsata ja kohe catwalk’i tagumisse otsa paigutada. Mõnes mõttes ideaalne koht, sest vaadet ei varjutanud mitte keegi ega miski. Hiljem tundus küll, et teisest otsast paistvad prožektorid on hoopis lähenev rong ja kohe jääme selle alla.

Sirli Pohlak

Vahepalaks erinevate disainerite tööd, mida esitleti ühe kollektsioonina “Eesti muld ja Eesti süda”

Kertu Kivisik

Veetase muudkui tõuseb

Meie kodu lähedal on jõe ääres sild, kust olen viimasel ajal ikka jõele vaatamas käinud. Nüüd aga on jões veetase niipalju tõusnud, et sillale kuiva jalaga enam ei pääse.

Anyone can design, even a kitten

Eelmise aasta lõpus märkasin Facebookis uue raamatu reklaami ja see pakkus mulle huvi. Lausa nii palju, et tellisin selle endale. Tellimine käis kiiresti, mulle saadeti sõnum, kust avanevalt lingilt oli näha, et tellimus on vastu võetud ja jäi mulje, et samal lingil peaks ka tarneinfo uuenema, kuid tegelikkuses see osa küll ei toiminud. Jõudsin juba kergelt rahulolematuks muutuda kui raamat lõpuks postkasti potsatas.

Hakkasin õhinal kohe lugema. Mõned mõtted selle raamatu juurde või raamatust endast:

Jaa, muidugi ma olen nõus, et mingil alal arenemiseks tuleb sellega tegeleda.

Disain loob võimalusi, mis võivad lahendada probleeme või muuta paremaks inimeste elu ning ühiskonda, milles nad elavad.

Inimesed, kes kõige rohkem ebaõnnestuvad, proovivad ka kõige rohkem ja seepärast arenevad kiiremini.

Selle asemel, et küsida “kuidas?”, küsi “miks?”. Miks ma seda teen?

Kunst on kunstniku tunnete väljendus väljendamise pärast. Disain keskendub nende asjade tegemisele, mis lahendavad probleeme parandades teiste enesetunnet.  Kunst ei ole disain.

Avasta inimlikud väärtused, mitte vajadused.

Ideed ei ole sinu lapsed. Ära armu oma ideedesse, sest niipea, kui oled ühte neist armunud, jääd sa teistest võimalustest ilma.

Uurali kaja ja rahvariided

Täna käisime ERMis “Uurali kaja” ja “Rahvarõivas on norm. Igal aastaajal.” näitusi vaatamas. Mõlemad meeldisid meile väga.

Uurali kajast olin varem piltidel näinud seda nn jõge, mis erinevate külade juurde viib. Väga huvitav oli ka näha, et paljud ugri-rahvad on oma rahvariiete juures kasutanud väga palju helmeid. Eestis on neid ka, aga väga vähe.

Rahvarõivaste näitus oli ka väga huvitav. Natu-natuke häiris mind see, et kuigi muuseumitöötaja oli meile juba ukse juures sõnad peale lugenud, et riideid katsuda ja neid välguga pildistada ei tohi, ei usaldanud ta meid. Kohe kui telefoni pildistamiseks välja võtsin, märkasin, kuidas mul kiivalt pilku peal hoiti.

Disainiöö 2017

Uskumatu lugu! Avastasin just täna, et olen eriti laisk olnud ega ole Disainiööl käimist veel siia üles pannudki, kuigi see toimus juba septembri lõpus. Piinlik. Mis seal siis ikka, parandan selle vea kohe.

Kuigi Disainiöö kestis terve nädala, osales Jaan kolmapäevasel seminaril “Fashion Tech talks” ja me mõlemad reedel Tulevikutekstiilide seminaril. Jaani jaoks oli reedene seminar juba natuke igav, sest osad esinejad kattusid ja teemad ka kattusid. Mõned telefoniga tehtud klõpsud slaididest ja esinejatest

Tara St James – Study New York

Mõned esinejad (kõigi pilte kahjuks pole):

Kuna reedene seminar toimus Noblessneri Valukojas, siis vaatasime kohe ära ka Disainitänava ja Moepõigi ning Disainiöö Festivali näitused @ Noblessner.

Noblessneri valukoda ise oli muidugi ka väga vahva koht:

Ööbisime hotellis Euroopa ja seepärast tundus laupäeva hommikul väga kaval esimesena Intera salongist läbi minna ja vaadata näitust “Eames by Vitra”. Selgus aga, et tähelepanematusest olime kohal liiga vara. Mis seal ikka, läksime siis Disaini- ja arhitektuurigaleriisse “FINEST mööblidisaini” vaatama.

Tallinna vanalinnast sai ka möödaminnes paar klõpsu tehtud:

Seejärel suundusime tagasi Intera salongi, et see Eames’i näitus ikka ka ära vaadata.

SaveSave

Makramee kotkas

See kotkas oli peaaegu valmis juba ammu. Päriselt lõpetatud sai see aga alles nüüd. Ma ei teagi, mida ta ootas.

Makramee kaelaehe

Makramee kaelaehe kivi ja helmestega:

 

Makramee lilleke

Üks väike punane lillekujuline pross sai valmis:

Makramee komplekt

See kaelakee lummas mind kohe ja loomulikult oli mul vaja proovida seda ka ise teha. Kaelakee juurest ei tohi muidugi ka kõrvarõngad puududa.

Teine hallane hommik sel sügisel

Eile hommikul sain oma üllatuseks autol aknaid jääst puhastada – oli esimene hallane hommik sel sügisel. Ja täna oli siis teine:

Kuigi tänahommikune hall oli juba etteaimatav, ei jõudnud ma piisavalt varakult õue, sest millegipärast läks nii, et ma isegi ei mäleta, et oleksin äratuse kinni pannud ja magasin rahulikult umbes tund aega kauem kui mul tegelikult plaanis oli. Pidasin päris pikalt sisemist võitlust, kas sellest hoolimata jalgrattaga sõitma minna või mitte. Otsustasin natuke minna ega kahtesenud grammigi. Puud olid aru saanud, et midagi on teisiti ja lehed tekitasid langedes tihedat sahinat.

Oktoobri keskpaik

Isegi oktoobri keskel võib päikeseliselt metsateelt veel liblikaid leida. Puud on küll kollast tooni saanud, kuid lehed on enamasti veel puu otsas.

Väike nastik

Uksekell! Ukse taga natuke ähmis naabrimees ämbriga, mille sees pisike nastik. “Mõtlesin, et äkki tahad pilti teha.” No muidugi tahan! Nüüd ma tean, et mu naabrid armastavad mind.

 

Virmalised

Ma pole sel aastal eriti virmalistele pihta saanud. Ka seekord ei ole midagi vaimustavat näidata, aga fakt on tõestatud: mingi roheline udu taevas oli:

Mirri

Meie naabritüdruk Mirri on kolme ja poole kuuga palju suuremaks kasvanud. Triipudest on saanud täpid ja sinisilmadest väga huvitavad suured kolla-rohelised silmad.

Pühapäeva hommik

Laupäeva hommikule järgneb pühapäeva hommik ja see tuleb ära kasutada ja rattaga sõitma minna. Juba õige varsti pidin metsa vahel esimese peatuse tegema, sest keegi toksis kusagil väga raevukalt.

Järgmisena pani mind peatuma üks korralik trall. Selgus, et kaks rähni mängisid tagaajamist.

Samal ajal kui nemad seal teeäärse puu otsas möllasid, lähenes eemalt musträhn. Ma ei saa ikka veel aru, miks ta endast nii valjuhäälselt märku annab, aga tegelikult sobib see mulle väga hästi. Muidu oleksin võinud ta ju maha magada.

Üks rähn lubas mul oma hommiküsoogi nautimist natuke lähemalt vaadata, aga siiski mitte liiga lähedalt. Sealsamas kõrval olid ämblikud korralikult vaeva näinud.

Kodus lillepeenras kohtasin veel ühte liblikat:

Laupäeva hommik

Üle pika aja oli hommik jälle päikeseline. Oli kohe rõõm üles tõusta. Ja veel suurem rõõm rattale hüpata ja metsa vahele tuisata. See rõõm ei jäänud viimaseks! Pärast seda, kui ühel hommikul täieliku üllatusena musträhni kohtasin, olen teda ikka ja jälle otsimas käinud. Ta elab kusagil seal Põlvamaa metsavahes, kus me rattaga sõita armastame. Kuulnud olen teda seal vist küll iga kord, näinud vähem ja normaalselt pildile saanud üldse mitte.

Rähne on sealkandis üldse palju. Alles hiljuti mängisin seal ühe hallpeaga. Suur-kirjurähne on ka piisavalt.

Jalutasin pisut mööda metsavahelist teed edasi-tagasi. Päris suur rohu sisse ei tahtnud minna, sest kõik oli kasteselt märg. Ühe puuotsas jäi silma uudishimulik punarind.

Üldiselt oli väga ilus hommik. Päike paistis ja kuldas kogu maa üle.

Tagasiteel kuulsin mingit kahtlast hüüdu. Otsisin silmadega sõidu pealt, kust see hääl tuleb, ja leidsingi.

 

Hõbehaigur

Vaatasin magamistoa aknast välja ja üle jõe paistis midagi valget. Mis see on? Mis see on? Mis see on? Haarasin jooksu pealt kaamera kaasa ja jooksin õue. Ta on tagasi! Mitu aastat tagasi nägime hõbehaigrut kevadel. Pärast seda ei ole me teda märganud ja nüüd on ta jälle siin!

17. september

Käisin karu otsimas, aga leidsin rähni.

10. september

Käisin natuke rattaga sõitmas. Sügist veel ei ole. Ainult ühes kohas nägin värvilisi puid. Üks hallpea lasi ennast mõnusasti lollitada ja üks voolik üritas üle tee roomata, aga kui ma talle lähenesin, siis põgenes rohu sisse tagasi.

Kodus muru niites avastasin, et meil on oma isiklik seenepeenar:

Maja seina peal päikese käes mõnules üks pisike tegelane. Ma küll kahjuks selliseid putukaid veel kuigi hästi ei tunne, kuid see on selge, et tegemist on tirtsulisega (tundlad kehast märksa lühemad). Arvan, et see on mingi rohutirts:

Aias oli ilusat ilma nautimas ka üks tüüp, kellele ma ei oska üldse nime anda.

Õnneks on liblikatega pisut kergem ja vähemalt need, kes meie aias oma aega veedavad, on juba tuttavad.

Üks huvitav roosakas karvik oli veel aias. Kahjuks ei oska ma talle päris kindlat nime anda. Arvan, et ta on hele-villkäpp. Tavaliselt olen neist palju kollasemaid isendeid näinud.

Ja lõpetuseks siia veel uks mumm:

 

SaveSave

Page 1 of 32

Powered by WordPress & Theme by Anders Norén